Ajalugu Podcastid

Jugoslaavia

Jugoslaavia

19. sajandil loodi mitmeid organisatsioone, kes võitlevad slaavi rahvaste ühendamise eest Balkanil. Need nõudmised suurenesid Esimese maailmasõja lõpus. 4. detsembril 1918 loodi uus serblaste, horvaatide ja sloveenide kuningriik. Siia kuulusid Serbia, Montenegro ning Austraalia-Ungari ja Bulgaaria maad.

Serbia monarh Peeter I oli uue kuningriigi esimene valitseja ja riigi peaministriks sai Nikola Pasic. Pasic hoidis eri rühmitusi edukalt koos, kuid tema surm 1926. aastal tõi kaasa poliitilise segaduse. Jaanuaris 1929 kehtestas uus kuningas Aleksander I kuningliku diktatuuri ja nimetas riigi ümber Jugoslaaviaks.

1930. aastatel liitus Jugoslaavia valitsus eesotsas prints-regent Pauliga Saksamaa ja Itaalia fašistliku diktatuuriga. 27. märtsil 1941 kehtestas sõjaväeline riigipööre aga liitlastele sümpaatsema valitsuse. Kümme päeva hiljem pommitas Luftwaffe Jugoslaaviat ja hävitas praktiliselt Belgradi. Saksa armee tungis sisse ja valitsus sunniti pagendusse.

Vastupanu Saksa okupatsioonile tuli kahe rivaalitseva partisanirühma, tšetnikute juhtimisel Drazha Mihailovici ja Josip Tito ning tema partisanidega. Alguses andsid liitlased tšetnikutele rahalist abi, kuid kui nad hakkasid tegema koostööd sakslaste ja itaallastega, anti abi üle partisanidele.

1943. aasta novembri lõpuks suutis Josip Tito luua Bosnias valitsuse. Pärast sõda lõi Tito Serbia, Horvaatia, Sloveenia, Montenegro, Bosnia-Hertsegoviina ja Makedoonia sotsialistlike vabariikide föderatsiooni. Märtsis 1945 sai Tito Jugoslaavia peaministriks. Järgmise paari aasta jooksul lõi ta sotsialistlike vabariikide föderatsiooni (Serbia, Horvaatia, Sloveenia, Montenegro, Bosnia-Hertsegoviina ja Makedoonia).

Titol oli Joseph Staliniga mitmeid lahkarvamusi ja 1948. aastal võttis ta Jugoslaavia Kominterni välja ja järgis „positiivse neutraalsuse” poliitikat. Oma asepresidendi Milovan Djilase ideedest mõjutatuna üritas Tito luua ainulaadse sotsialismi vormi, mis hõlmas tööstusettevõtteid juhtivaid kasumi jagamise töötajate nõukogusid.

Kuigi Tito loodi presidendiks kogu eluks 1974. aastal, lõi ta riigis ainulaadse kollektiivse, roteeruva juhtimise süsteemi.

Jugoslaavias oli valitsus sõja algusest peale hästi organiseeritud ja kindlalt kommunistide käes. See oli tekkinud rohujuurtest, partei- ja geriljakoosseisude järkjärgulisest arengust. Vaatamata sõja ja revolutsiooni murrangutele ja vihkamisele, sai Jugoslaavia pärast kahe -kolmeaastast rahu turvaliseks riigiks. Turvaline, kuid vaevalt hästi tellitud. Administratsioonid loodi kiiresti ja tekkis kultuurielu, kuid seda kõike parteilise ideoloogia raames. Oli veel sõjaaeg, kui vanad teatrid taasavati ja uued asusid ning paljud ajakirjad ja ajalehed ilmusid. Nende sisu aga kontrolliti. Kuid kuigi rahva noorem põlvkond vallandati entusiasmist, tema töölisklass oli lojaalne ning partei tugev ja enesekindel, jäi Jugoslaavia lõhenenud, leina all kannatanud, materiaalselt ja vaimselt räsitud maaks.

Uue korra ja uute maa- ja omandiseaduste kindlustamine - revolutsioonilise protsessi jätkumine - väljendus rohkem Tito kui kommunistliku partei enda silmapaistvuses. See ei tulnud lihtsalt seetõttu, et Tito oli uue režiimi juht, samas kui kommunistlik partei tegutses endiselt poollegaalselt. Ei, sõja ajal oli alanud "Tito kultus". Ärganud massid vajasid juhti ja partei "bolševiseeriti" - st staliniseeriti. Need nõudmised ja vajadused, emotsionaalsed ja praktilised, ehitati sammhaaval sisse sõjaväkke ja teistesse hierarhiatesse. Tegelikult tehti Tito kultus ametlikuks ja institutsionaliseeriti AVNOJ (Antifascist Council for the National Liberation of Jugoslavia) teisel istungjärgul Jajces 29. novembril 1943. Tito, Kominterni agent alates 1937. aastast, kellel on vetoõigus Kesk -Keskuse üle Komitee kinnitati - tänu partei bolševiseerumisele, oma leidlikkusele ja ennekõike revolutsioonilisele protsessile - autokraatliku juhina. Ta oli end sellisena juhatanud algusest peale, 1937. aastal; pärast Jajce troonis ta end oma puhta tahte, revolutsioonilise juhi tahte kaudu.

Tito kultus ei olnud ainult Tito tegu, vaid ka organiseeritud poliitilise tegevuse tulemus. See oli Tito fraktsiooni toode, mis juhtkonnas järk -järgult tekkis. See oli ka rahva teatud meeleolu tulemus - rahvas, mida juhtis üksainus totalitaarne partei ja oli harjunud karismaatiliste monarhidega.

On ütlematagi selge, et Tito ei olnud ainus luksuses, privileegides ja eksklusiivsuses, kuigi sellistes asjades ei saanud keegi temaga võrrelda. Ülejäänud tippjuhid, föderaalsed, vabariiklikud ja enam kui tõenäolised ka omavalitsuste ja piirkondade tasandil, käitusid sarnaselt, tõepoolest identselt. Uus valitsev klass materialiseerus spontaanselt, süstemaatiliselt ning koos sellega vältimatu kadedus ja ahnus. Tippjuhid mitte ainult ei suutnud protsessi peatada, vaid ka ise eesõigustesse varjates parandasid ainult halvimaid liialdusi.

Olenemata sellest, kas sellised artiklid on põhimõtteliselt täpsed või mitte, ei saa keegi meist enne teatud nähtuste põhjuste mõistmist alati anda sajaprotsendiliselt õiget hinnangut ja analüüsi ning enne, kui neil põhjustel on olnud võimalus filtreeruda teadvusse. enamus. Teoreetilisi artikleid ei tohiks erakonnarakkude koosolekutel arutada kui midagi ettenähtud ja lõplikku; sellest tulenevalt peaksid erakonna liikmed julgelt neist rääkima - mitte parteiliinina, mitte millegi antud ja aksiomaatilise, vaid materjalina, mis peab avaldama mõju teoreetilise mõtte massilisele arengule ... Seega on viga ajada vaba arutelu erakonnaorganisatsiooni teooriaküsimuste üle otsustega, mis on juba vastu võetud üksikute küsimuste kohta ... Sellistes aruteludes me ei julge, me ei saa inimesi hinnata ega teha kiirustavaid otsuseid. Seetõttu on enne lõpliku otsuse langetamist täiesti õige arutleda demokraatlikul teel. Enamiku poolt üksikutes küsimustes võetud seisukoha distsiplineeritud aktsepteerimine võib tulla hiljem.

Praeguse olukorra juured maailmas ulatuvad Teheranis, Jaltas, Moskvas ja Berliinis sõja ajal rakendatud imperialistliku meetodi juurde, mil esimest korda püüti lahendada rahvusvahelisi probleeme.

Keegi selles riigis ega maailmas ei olnud üllatunud, kui Teheranis, Jaltas, Moskvas ja Berliinis lähenesid lääneriigid maailma probleemide lahendamisele oma harjumuspärasel viisil. Kuid kõigile, kes arvasid kuulujuttu, et NSVL on väikerahvaste kaitsja, tuli see tõelise moraalse löögina, kui esimesed tugevad kahtlused Nõukogude Liidu ja Moskva poliitika õigsuse suhtes. Teheranist tänaseni on Moskva uhkeldanud oma imperialistliku majesteetlikkusega. Täna võime julgelt väita, et kogu Nõukogude välispoliitika - jättes kõrvale tavalised propagandatrikid, nagu nende väidetav võitlus rahu ja muu eest - on aidanud silmapaistvalt kaasa rahvusvahelise pinge avaldamisele.

See oli Moskva, kes lõi kolooniad Euroopa südames, kus kunagi olid olnud iseseisvad riigid nagu Tšehhoslovakkia, Poola, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria jne. Rääkimata Balti riikide orjastamisest enne sõda.

NSV Liit on lükanud Põhja -Korea agressiivsesse sõtta, et viia Lõuna -Korea oma võimu alla, lastes samal ajal teistel käsi määrida. Seda öeldes ei vähenda ma vähimalgi määral lääneriikide vastutust. Nad vastutavad olukorra eest Koreas pärast sõja algust 1950. aastal. See Korea sõda - mis võib kujuneda ülemaailmseks konfliktiks - tuleneb jagunemisest

huvisfäärid.

Kahe või kolme päeva pärast paluti mul tulla Valgesse paleesse, kus leidsin, et Kardelj ja Rankovic ootavad koos Titoga. Istudes palusin kohvi, kurtes unepuuduse üle. Kui Tito seda tellima tõusis, napsas ta mulle otsa. Me ei maga ka. "Ühel hetkel ütlesin talle:" Saan aru. Olete palju saavutanud ja kaitsete seda. Olen midagi alustanud ja kaitsen seda. Aga ma imestan nende kahe üle (pidasin silmas Kardeljat ja Rankovicit). Miks nad nii kangekaelsed on? "

Tito märkis, et minu ümber ei tundunud olevat mingit liikumist korraldatud, nagu ka tegelikult. Ma ütlesin, et minu ainus kavatsus on sotsialismi edasi arendada. Tito ümberlükkamine seisnes selles, et ta üritas juhtida tähelepanu sellele, et "reaktsioon" - kodanlus - oli meie riigis endiselt väga tugev ja igasugused kriitikud ei suutnud vaevalt oodata, et meid rünnata. Näitena tõi ta satiiri Sokrates, äsja avaldatud, autor Branko Copic, kus valijad valivad Sokratese nime kandva koera, kes ei ole nende valitud objektiga üsna mures, sest nad on veendunud, et see on volitatud "kõrgelt". Ma väitsin, et selle teema satiir oli süütu nali, kuid keegi ei nõustunud. Kardelj lisas, et mõni päev varem oli vana režiimi poliitiku - ma unustan, kelle - matustel osalenud mitusada kodanikku! Rankovic istus kogu aeg sünges vaikuses. Tema ainus kommentaar, kui ma lahkusin tuli rahvusassamblee president, oli

et ma peaksin ise selle eest hoolitsema, et see ei näeks välja nii, nagu oleks see surve või haldusorganite poolt välja võetud

meetodeid. Lõpuks palus Tito mul lahkumisavaldus esitada, lisades otsustavalt: "Mis peab olema, see peab olema." Nagu hüvasti jätsime, ulatas ta käe, kuid vihkava ja kättemaksuhimulise pilguga.

Kohe koju tulles kirjutasin kibeduses lahkumisavalduse välja. Samal ajal palusin oma juhil Tomol mu autod Valgesse paleesse toimetada. Mul oli kaks - Mercedes ja Jeep, mida kasutasin eraldatud piirkondades. Kaks päeva hiljem tuli minu saatja Luka Leskosek otsima kohvreid, mis kuulusid Mercedesele. Kiirustades olin nad unustanud ja nüüd tundsin end ebamugavalt, sest mu initsiaalid olid neile graveeritud.

Meie vestluse käigus oli Tito märkinud, et minu "juhtumil" on maailma suurim tagasilöök pärast meie vastasseisu Nõukogude Liiduga. Olin vastanud, et ma ei loe enam Tanjugi aruandeid; neid mulle enam ei saadetud. "Võtke need kätte ja vaadake ise," oli Tito öelnud. Samal päeval läksin Tanjugi, et vaadata läbi minu juhtumit käsitlevad välismaised ajakirjandusväljaanded. Vastumeelselt kohustasid uudisteagentuuri inimesed mind. Aruannete maht ja mitmekesisus avaldas kahetist mõju: mulle avaldas muljet ja julgustust, kuid samas piinlikkust ja tülitust, et lääne „kapitalistlik” propaganda oli minu silmis nii ilmselgelt kallutatud.

Isegi kõige hirmutavam unistus ununeb, kuid see polnud unistus. Kolmas pleenum oli reaalsus, asjatu ja häbiväärne reaalsus kõigile osalejatele. Minu peamised süüdistajad Tito ja Kardelj, kuigi näiliselt tundsid muret parteide ühtsuse pärast, olid tegelikult mures oma prestiiži ja võimu pärast. Ohu kaasasündimiseks valmistasid nad süüd. Pärast seda, kui nad olid oma sõna sekka öelnud, oli järjekord karmide, teravate silmadega jõumeestel - nende hulgas Minic ja Stambolic, Pucar ja Mannko, Blazo Jovanovic ja Maslaric; siis tulid partei nõdrad, nagu Colakovic, ja hüsteeriliselt kahetsusväärsed "enesekriitikud", nagu Vukmanovic, Dapcevic, Vlahovic, Crvenkovski ja isegi Pijade - jah, ka Pijade, kes kuni pleenumi kavandamise päevani oli magusalt naeratanud ta huuled minu artiklite kohal. Seda kõike võis ette näha. Olin seda ette näinud. Kuid tegelikkus on alati erinev, kas parem või halvem. See reaalsus oli kohutavam, häbematum.

Olin selleks pleenumiks ja selle otsuseks intellektuaalselt rohkem valmis kui emotsionaalselt, olles kindel, et olen õige, kuid sentimentaalselt seotud oma kaaslastega. Kuid ka see on liigne lihtsustamine; sisemine reaalsus oli keerulisem. Minu ükskõiksus, ükskõiksus funktsioonide ja autasude suhtes - võimu enda ees - aitas arvestada minu intellektuaalse valmisoleku ja arusaamise küpsusega. Veelgi enam, olles eelnevatel kuudel sageli võimuhaigusest tundsin, olin loobunud funktsioonidest ning sukeldunud lugemisse ja kirjutamisse.

Ma teadsin toona võimu tähtsust, eriti poliitiliste ideede elluviimisel, ja tean seda tänapäeval veelgi selgemalt. Kuid tol ajal tõrjus mind see jõud, mis oli pigem eesmärk omaette kui vahend eesmärgi saavutamiseks, ja mu vastikus kasvas proportsioonis, kui vaatasin selle "ebasotsialistlikku" ebademokraatlikku olemust. Ma ei osanud öelda, kumb oli enne, vastikus või arusaam; need tundusid üksteist täiendavad ja asendatavad. Juba enne pleenumi kavandamist tahtsin ma olla "tavaline inimene", tahtsin taanduda võimult intellektuaalseks ja moraalseks iseseisvuseks. Ilmselgelt eksitasin ma ennast. See oli ainult osaliselt seetõttu, et totalitaarse partei tippjuhtkond ei ole võimeline vabastama liiget oma ridadest, välja arvatud "reetmine". Minu pettekujutlus võlgnes sama palju minu enda järeleandmatusele, arusaamadele, mis jätkuvalt küpsesid, ja mu moraalsele kohustusele neid teada anda.

Kolmas pleenum toimus keskkomitee hoones, mis andis sellele kõikide parteide iseloomu. (Kõik keskkomitee täiskogu istungid olid varem toimunud Tito juures, Valges palees.) Menetlusi edastati ka raadio teel, et anda neile avalik ja rahvuslik iseloom. Jalutasin seal, Stefica mu kõrval; Dedijer saatis meid osaliselt.

Jõudsin kohale tuimana, kehatuna. Ketser, kahtlemata. Üks, kelle pidid tulel põletama eilsed lähimad kaaslased, veteranid, kes olid koos otsustavaid ja olulisi lahinguid pidanud. Konverentsisaalis ei näidanud mulle keegi istet, nii et leidsin endale ruudukujulise laua ühe nurga alt koha. Samuti ei vahetanud keegi minuga nii palju kui sõna, välja arvatud juhul, kui seda ametlikult nõutakse. Aja veetmiseks ja faktide jäädvustamiseks tegin kõned märkmeid. Need põletasin ära, kui täiskogu istungjärgu sõnasõnalised märkmed avaldati.

Kuigi ma teadsin, et kohtuotsus on juba langetatud, ei saanud ma kuidagi teada oma karistuse olemust ega tõsidust. Salaja lootsin, et isegi kui ma oma arvamustest lahti ütlen ja sellest eraldun, ei heida keskkomitee mind erakonnast välja, võib -olla isegi mitte pleenumist. Kuid kõik minu demokraatlikud ja seltsimehelikud lootused purunesid, kui konkursiga liitusin. Tito kõne oli killuke hammustavalt sallimatut demograafiat. Arvestus, mida see määratles ja sõnastas, ei olnud vastasega, kes oli lihtsalt eksinud või nende silmis ebalojaalne, vaid sellega, kes oli reetnud põhimõtte enda.

Kui Tito rääkis, muutus austus ja kiindumus, mida ma tema vastu kunagi tundsin, võõrandumiseks ja tõrjumiseks. See korpulentne, hoolikalt vormis keha oma pudiseva, raseeritud kaelaga täitis mind vastikusega. Ma nägin Kardeljit väikse ja ebajärjekindla mehena, kes halvustas ideid, mis olid eilseni samuti tema omad, kasutas sajandivahetuse antirevisionistlikke tiraade ja tsiteeris minu väidetavaid Tito- ja parteivastaseid märkusi eravestlustest. ja kontekstist väljas.

Kuid ma ei vihanud kedagi, isegi mitte neid kahte, kelle ideoloogilised ja poliitilised põhjendused olid nii resoluutsed, nii fantaasiarikkad, et ülejäänud mu isehakanud kriitikud võtsid oma vihje raevukalt kuritarvitada - titoiste agressiivselt ja patukahetsejaid hüsteeriliselt. Selle asemel, et neid oma viha ja raevuga nõuda, taandusin oma moraalse kaitse taga tühja kõledusse.

Mida kauem pleenum oma monotoonse dogma-, vihkamis- ja pahameeletuhinaga edasi läks, seda teadlikumaks ma muutusin avatud meelega ja põhimõtteliste argumentide täielikust puudumisest. See oli stalinlik näitusprotsess puhas ja lihtne. See võis olla veretu, kuid mitte vähem stalinlik igas muus - intellektuaalses, moraalses ja poliitilises - mõõtmes.

9. augustil saabus president Tito Prahasse ametlikule visiidile ja võttis entusiastlikult vastu suured rahvahulgad lennujaamast Praha lossi suunas. Ma ei suutnud maha suruda mälestust tema kahekümne aasta tagusest Moskva tervitusest. Meie vestluste ajal avaldas Tito meie poliitikale ja asjale täielikku toetust. Nagu paljud poliitikud kogu maailmas, uskus ta, et Bratislava konverents on märk Nõukogude taandumisest. Sellest hoolimata leppisime kokku, et Nõukogude Liit kiusab meid jätkuvalt mitmel viisil, püüdes aeglustada ja kitsendada meie reformide ulatust. Ütlesin talle, et see on kestnud juba märtsist ja aprillist, et enne peaaegu kõigi asjade kohta oluliste otsuste tegemist pidime üle õla vaatama.

Meie süsteem oli loodud ainult Tito haldamiseks. Nüüd, kui Tito on läinud ja meie majanduslik olukord muutub kriitiliseks, ilmneb loomulik tendents võimu suuremaks tsentraliseerimiseks. Kuid see tsentraliseerimine ei õnnestu, sest see läheb vastu vabariikide etnilis-poliitilistele võimubaasidele. See pole klassikaline natsionalism, vaid ohtlikum bürokraatlik natsionalism, mis põhineb majanduslikul omakasul. Nii hakkab Jugoslaavia süsteem kokku varisema.


Jugoslaavia

Jugoslaavia ( / ˌ j uː ɡ oʊ ˈ s l ɑː v i ə / serbohorvaadi keel: Jugoslaavia / Југославија [juɡǒslaːʋija] sloveen: Jugoslaavia [juɡɔˈslàːʋija] Makedoonia: Југославија [juɡɔˈsɫavija] [A] lit. „Lõuna -slaavi maa”) oli riik Kagu -Euroopas ja Kesk -Euroopas enamiku 20. sajandist. See tekkis pärast Esimest maailmasõda aastal 1918 [B] nime all Serblaste, horvaatide ja sloveenide kuningriik Ajutise sloveenide, horvaatide ja serblaste riigi (mis moodustati endise Austria-Ungari keisririigi territooriumilt) ühinemisel Serbia Kuningriigiga ning moodustas pärast sajandeid suveräänse riigina esimese lõunaslaavi rahva liidu. kus piirkond oli osa Ottomani impeeriumist ja Austria-Ungarist. Serbia Peeter I oli selle esimene suverään. Kuningriik saavutas rahvusvahelise tunnustuse 13. juulil 1922 Pariisis toimunud suursaadikute konverentsil. [2] Osariigi ametlik nimi muudeti Jugoslaavia kuningriik 3. oktoobril 1929.

Teljejõud tungisid Jugoslaaviasse 6. aprillil 1941. 1943. aastal kuulutati partisanide vastupanu all välja demokraatlik föderaalne Jugoslaavia. 1944. aastal tunnistas tollal eksiilis elav Peeter II selle seadusliku valitsusena. Seejärel tühistati monarhia novembris 1945. Jugoslaavia nimetati ümber Jugoslaavia Föderaalseks Rahvavabariigiks 1946. aastal, kui loodi kommunistlik valitsus. Ta omandas Itaaliast Istria, Rijeka ja Zadari alad. Partisanide juht Josip Broz Tito juhtis riiki presidendina kuni oma surmani 1980. aastal. 1963. aastal nimetati riik uuesti ümber, Jugoslaavia Sotsialistlik Liitvabariik (SFRY).

SFRY moodustasid kuus vabariiki: Bosnia ja Hertsegoviina SR, Horvaatia SR, Makedoonia SR, Montenegro SR, Serbia Serbia ja SR Sloveenia. Serbias oli kaks sotsialistlikku autonoomset provintsi, Vojvodina ja Kosovo, mis olid pärast 1974. aastat suuresti võrdsed teiste föderatsiooni liikmetega. [3] [4] Pärast 1980. aastate majandus- ja poliitilist kriisi ning natsionalismi esiletõusu lagunes Jugoslaavia vabariikide piiril, esialgu viieks riigiks, mis viis Jugoslaavia sõdadeni. Aastatel 1993–2017 mõistis endise Jugoslaavia rahvusvaheline kriminaalkohus endise Jugoslaavia poliitilisi ja sõjalisi juhte süüdi sõjakuritegude, genotsiidi ja muude nende sõdade ajal toime pandud kuritegude eest.

Pärast lagunemist moodustasid Montenegro ja Serbia vabariigid vähendatud föderatiivse riigi Jugoslaavia Liitvabariik (Jugoslaavia Liitvabariik), mida tunti aastatel 2003–2006 Serbia ja Montenegro nime all. See riik taotles SFRY ainsa õigusjärglase staatust, kuid teised endised vabariigid olid nende väidete vastu. Lõpuks nõustus ta Badinteri vahekohtukomitee arvamusega ühise pärimise kohta [5] ning 2003. aastal muudeti selle ametlik nimi Serbiaks ja Montenegroks. See riik lagunes, kui Montenegro ja Serbia said 2006. aastal iseseisvad riigid, samal ajal kui Kosovo kuulutas oma iseseisvuse Serbiast välja 2008. aastal.


Tunnustus

USA Serbia iseseisvuse tunnustamine, 1881.

USA tunnustas Serbia kuningriiki suveräänse riigina 14. oktoobril 1881, allkirjastades kahe riigi vahel konsulaar- ja kaubanduslepingud.

USA serblaste, horvaatide ja sloveenide kuningriigi iseseisvuse tunnustamine, 1919.

USA tunnustas 7. veebruaril 1919 USA riigisekretäri kohusetäitja Frank Polki avaldatud avaldusega serblaste, horvaatide ja sloveenide kuningriiki. USA pidas seda uut osariiki Serbia kuningriigi järglaseks.


Tito Jugoslaavia

Josip Broz Tito, kommunistliku Jugoslaavia juht.

Jugoslaavia valitsejana juhtis Josip Tito riiki NSV Liidust ja teistest külma sõja aegse idabloki kommunistlikest riikidest sõltumatul kursil. Tegelikult olid tema suhted NSV Liiduga kohati üsna pakaselised. Samal ajal säilitas Tito teatud sidemed läänega, kelle abi aitas tema režiimil ellu jääda. Tito režiim oli algselt tugevalt tsentraliseeritud, kuid Jugoslaavia osariikide juhtide survel oli Tito sunnitud volitustest loobuma. Lõpuks andis ta volitused edasi niivõrd, et riiki hoidsid koos ainult tema ja tema isikukultus.

Tito Jugoslaavia majandus

Tito alluv Jugoslaavia majandus toimis teistmoodi kui teiste kommunistlike riikide majandus. Tito pani kommunismile oma pitseri, algatades poliitika, mida tuntakse kui enesejuhtimist. Selle majandusmudeli kohaselt kontrollisid töötajad ise tööstusnõukogude kaudu tööstusharude juhtimist. Just selle mudeli järgi juhtis Jugoslaavia pärast II maailmasõda oma ülesehitamist. Tulemuseks oli kiire majanduskasv ja elatustaseme märkimisväärne tõus. Tito enesejuhtimise mudel ei olnud aga mingil juhul utoopilise ühiskonna retsept. Kuigi teoreetiliselt kontrollisid töötajad Jugoslaavia tööstusharusid, oli tegelikkus selline, et täielik osalusdemokraatia töökohal ei suutnud kujuneda Jugoslaavia kommunistliku partei monopoli tõttu.


Jugoslaavia: ajalugu

Jugoslaavia tekkis Esimese maailmasõja tagajärjel. 1914. aastal kuulusid Austria-Ungari monarhiasse iseseisvad riigid ainult Serbia (sealhulgas praegune Põhja-Makedoonia ja Kosovo) ja Montenegro ning Horvaatia, Sloveenia ja Bosnia ja Hertsegoviina. (Jugoslaavia kuue komponendivabariigi varasemat ajalugu käsitletakse nende artiklites üksikasjalikumalt.)

Slaavlased asusid elama (6. – 7. Saj.) Balkanile ja ristiti 9. sajandil. Sloveenia oli frankide (8. saj.), Baieri (9. saj.) Ja Austria (14. saj.) Võimu all kuni aastani 1918. Horvaatia kuningriik eksisteeris 10. – 11. Sajandil, kui Ungari selle vallutas, ja Horvaatia hiljem Ungari võimu all kuni Esimese maailmasõja lõpuni. Bosnia oli sõltumatu 12. kuni 15. sajandist, mil see langes Türgi võimu alla. 19. sajandi lõpus. see läks üle Austria-Ungarile ja selle ametlik annekteerimine (1908) oli üks ärritajaid, mis viis I maailmasõjani.

Makedoonia piirkond vaidles Bütsantsi, Bulgaaria ja teiste vahel, kuni Serbia vallutas selle 14. sajandil. Nagu Serbia, langes see ka türklaste kätte (14. sajandi lõpus). Serbia saavutas kontrolli piirkonna üle Balkani sõdade ajal. Tekkis Serbia kuningriik (13. saj.) Ja Stephen Dušani (u. 1331–55) juhtimisel sai võimsaimaks Balkani riigiks. Lüüasaamine (1389) Kosovo väljal viis Serbia Türgi võimu alla 14. kuni 19. sajandini. Serbia oli kindlalt Türgi käes 1459.

Lüüasaamise ajal Kosovo väljal (praegune Montenegro) oli Serbia impeeriumis Zeta praktiliselt iseseisev vürstiriik. Mägine vürstiriik jätkas türklaste vastupanu, kuid 1499. aastaks oli suurem osa sellest vallutatud Veneetsia omas Kotori sadamat ja Montenegro vürstid valitsesid oma säilinud kindlust Cetinje linnast. Ottomani impeerium tunnustas Montenegro iseseisvust 1799. aastal ja 1829. aastal andsid türklased serblastele autonoomia päriliku vürsti all. Euroopa võimud tunnistasid Montenegro ja Serbia iseseisvaks Berliini kongressil (1878). Serbia kuulutati kuningriigiks 1882. aastal ja see tõusis Balkani sõdadest (1912–13) välja kui suur Balkani riik.

Lõuna-slaavlaste ühendamise liikumist (vt ka pan-slavismi) juhtis Serbia ja see oli I maailmasõja peamine põhjus. Kui Serbia rahvuslane mõrvas (1914) Austria ertshertsogi Francis Ferdinandi Bosnias, kuulutas Austria Serbiale sõja, seega kiirendas I maailmasõda Serbia ja Montenegro vallutasid keskvõimud, kuid Serbia väed evakueeriti liitlaste kontrolli all olevasse Kreekasse Korfule, kus lõunaslaavi rahvaste esindajad kuulutasid välja (juulis 1917) oma kavandatud liidu Serbia kuninga Peeter I juhtimisel. Montenegro viimane monarh Nikolai I tagandati 1918. aastal ja Montenegro ühendati Serbiaga. 1918. aasta detsembris kuulutati ametlikult välja serblaste, horvaatide ja sloveenide kuningriik.

Pariisi rahukonverents (vt Neuilly, Saint-Germaini leping, Trianoni leping, aasta leping) tunnustas uut riiki ja laiendas selle territooriumi Austria ja Ungari kulul Bosnia, Horvaatia, Sloveenia ja teiste territooriumidega. Kuningas Aleksander, kes oli 1918. aastast regent oma invaliidist isa pärast, tõusis troonile Peeter I surma korral (1921). Kaitsmaks end Ungari ja Bulgaaria nõudmiste eest lepingute läbivaatamiseks, sõlmis Jugoslaavia (1920, 1921) liidud Tšehhoslovakkia ja Rumeeniaga, mis moodustasid kolm riiki tihedas koostöös Prantsusmaaga väikese Entente. Läänenaabri Itaaliaga olid suhted Fiume küsimuse tõttu esimesest pingest (vt Rijeka). Kuigi see lahendati aastal 1924, kui Fiume anti Itaaliale, jätkasid Itaalia rahvuslased lootust osa või kogu Dalmaatsia omastamiseks, mille liitlased olid 1915. aastal salaja lubanud Itaaliale vastutasuks I maailmasõjas osalemise eest. Jugoslaavia natsionalistid seevastu nõudis Venezia Giulia osi etnilistel põhjustel ja suhted jäid pingeliseks.

Sisemised probleemid olid ikka teravamad. 1920. aasta lõpus sai Serbia Pašić peaministriks ja jõustas 1921. aasta tsentraliseeritud põhiseaduse. Horvaadid eesotsas Radićiga nõudsid autonoomiat. 1928. aastal lasti Radić parlamendis maha ja tapeti. Pärast seda, kui horvaadid olid loonud (1928) Zagrebis eraldi parlamendi, kuulutas kuningas Aleksander 1929. aastal välja diktatuuri, saatis parlamendi laiali ja muutis kuningriigi nime Jugoslaaviaks (mõnikord kirjutatud Jugoslaaviaks). Kuninglik diktatuur lõppes ametlikult 1931. aastal, kuid uus parlamendi põhiseadus nägi ette valimisprotseduuri, mis kindlustas valitsuspartei võidu. Tülid Horvaatia ja Makedoonia natsionalistidega kulmineerusid (1934) Aleksandri mõrvaga Prantsusmaal Marseille's. Tema poeg Peeter II sai edu Aleksandri nõbu prints Pauluse valitsemisajal. Horvaatia probleemi olid innukalt ära kasutanud Ungari ja Itaalia, mis julgustas partitsistlikke liikumisi Serbia tsentralistide vastu.

Prints Pauli järkjärguline lähenemine teljejõududele andis seega paradoksaalse efekti, mis viis demokraatlikuma valitsuse taastamiseni (1939) ja Horvaatia autonoomia kehtestamiseni. Märtsis 1941 liitus Jugoslaavia telje kolmepoolse paktiga. Kaks päeva hiljem tagandas regendi veretu sõjaväeline riigipööre. Uus valitsus kuulutas välja neutraalsuspoliitika, kuid 1941. aasta aprillis tungisid Saksa väed Bulgaaria, Ungari ja Itaalia vägede abiga Jugoslaaviasse. Kiiresti rabades liitusid sakslased itaallastega Albaanias nädal hiljem organiseeritud vastupanu. Ustachi (fašistlik Horvaatia separatistlik organisatsioon vt Horvaatia) pealiku Ante Pavelići juhtimisel kuulutati välja Horvaatia nukuriik. Dalmaatsia, Montenegro ja Sloveenia jagati Itaalia, Ungari ja Saksamaa vahel Serbia Makedoonia pälvis Bulgaaria. Serbia loodi Saksa kontrolli all marionettriigina. Kuritegusid panid toime okupatsioonivõim Telg ja Ustachi.

Kui Peeter II asutas Londonis eksiilvalitsuse, jätkasid paljud Jugoslaavia väed oma mägipiirkondades vastupanu. Seal oli kaks peamist vastupanurühma: tšetnikud Mihajlovići all ja armee kommunistliku Tito juhtimisel. 1943. aastal puhkes kahe fraktsiooni vahel kodusõda, millest teine ​​oli kompromissitum oma vastuseisuga teljele. Titot toetas NSV Liit ja ta võitis ka Suurbritannia poolehoiu. Kuningas Peeter oli sunnitud üle andma sõjaväekomando Mihajlovićist Titole. 1944. aasta oktoobri lõpuks olid sakslased Jugoslaaviast välja aetud. Nõukogude armee sisenes Belgradi. Tito rahvusliku vabastamise nõukogu liideti (november 1944) kuningliku valitsusega. Märtsis 1945 sai Tito peaministriks. Puududes tegelikust võimust, astusid valitsuse mittekommunistlikud liikmed tagasi ja arreteeriti. 1945. aasta novembris tõid valitsuse võidu üleriigilised valimised, millest opositsioon hoidus. Asutav kogu kuulutas välja föderaalse rahvavabariigi.

1946. aasta põhiseadus andis kuuele äsja loodud vabariigile laia autonoomia, kuid tegelik võim jäi Tito ja kommunistliku partei kätte. Liitlaste rahulepinguga (1947) Itaaliaga autasustati Jugoslaaviat Venezia Giulia idaosaga ja asutati Trieste, kuna Trieste pärast tekkis Itaaliaga vaba territooriumi konflikt, mis lõppes jagamislepinguga (1954). Jugoslaavias käivitati jõuline sotsialiseerimisprogramm. Opositsioon purustati või hirmutati ning Mihajlović hukati. Tihedad sidemed säilitati NSV Liidu ja Cominformiga kuni 1948. aastani, mil toimus Jugoslaavia ja Nõukogude kommunistlike parteide vaheline rikkumine ning Jugoslaavia heideti Cominformist välja.

Tito valitsus hakkas välissuhetes iseseisvat kurssi ajama. Majanduslikku ja sõjalist abi saadi läänest. 1954. aastal sõlmis Jugoslaavia Kreeka ja Türgiga sõjalise kaitse pakti (sõltumatu NATOst). Südamlikumad suhted NSV Liiduga taastati 1955. aastal, kuid uued lõhed tekkisid Nõukogude sekkumise tõttu Ungarisse (1956) ja Tšehhoslovakkiasse (1968). Kodumaine Jugoslaavia rahvuskommunism või titoism hõlmas loobumist põllumajanduslikust kollektiviseerimisest (1953) ning haldus- ja majanduskontrolli tsentraliseerimist. Oluline majanduslik võim anti töölisnõukogudele ja vabariigid jagati kommuunideks. 1966. aastal puhastati asepresident ja Tito kauaaegne kaaslane Aleksander Ranković salaagentide võrgustiku säilitamise ja reformide vastu. Hõõrdumine roomakatoliku kirikuga lõppes kokkuleppega Vatikaniga 1966. aastal.

Yugoslavs under Tito possessed greater freedom than the inhabitants of any other Eastern European country. Intellectual freedom was still restricted, however, as the jailings and harassment of Milovan Djilas and Mihaljo Mihaljov showed. In the early 1970s, agitation among the nationalities revived, particularly among the Croats, and controls over intellectual life were stiffened. The autonomy of the six republics and two autonomous provinces of Serbia slowly increased through the 1970s as the economy began to stagnate. With the death of Tito in 1980, an unwieldy collective leadership was established. The economic problems and ethnic divisions continued to deepen in the 1980s, and the foreign debt grew significantly.

In 1987, Slobodan Milošević, a Serbian nationalist, became the Serbian Communist party leader. To the alarm of the other republics Milošević and his supporters revived the vision of a Greater Serbia, which would consist of Serbia proper, Vojvodina, Kosovo, the Serb-populated parts of Croatia, large sections of Bosnia and Herzegovina, and possibly Macedonia (now North Macedonia). In early 1989, Serbia rescinded Kosovo's autonomy and sent in troops to suppress the protests of Kosovo's largely Albanian population. Slovenia and Croatia elected non-Communist governments in early 1990 and, threatening secession, demanded greater autonomy. Serbia and Montenegro were the only republics to retain Communist leadership Milošević was elected president of Serbia in 1989.

After attempts by Serbia to impose its authority on the rest of the country, Slovenia and Croatia declared their independence on June 25, 1991. Fighting immediately broke out as the federal army (controlled largely by Serbs) moved into Slovenia. A fragile peace was negotiated by a European Community (EC) delegation, but fighting soon resumed. By the end of July, 1991, however, all federal forces had left Slovenia, although fighting continued throughout the summer between Croatian forces and the federally backed Serbs from Serb areas of Croatia. In Sept., 1991, Macedonia declared its independence, and the citizens of Bosnia and Herzegovina voted for independence that October.

In Jan., 1992, with Serbs holding 30% of Croatia, a cease-fire was negotiated in that republic, and the United Nations sent in a peacekeeping force. In that same month the EC recognized Croatia and Slovenia as independent states, and in April the EC and the United States recognized Bosnia and Herzegovina's sovereignty. The Serbs, with about 30% of the population, seized 65% of the latter republic's territory and proclaimed the Serbian Republic of Bosnia and Herzegovina. The Croats, with about 20% of the population, seized about half the remainder of the land and proclaimed the Croatian Community of Herceg-Bosna. The poorly armed Muslims, who comprised more than 40% of the population, held the rest of the republic's territory, including the capital. In a campaign of ethnic cleansing carried out mostly by the Serbs, thousands of Muslims were killed, and many more fled Bosnia or were placed in Serb detention camps.

In May, 1992, the United Nations imposed economic sanctions on Serbia and Montenegro and called for an immediate cease-fire in Bosnia and Herzegovina. Macedonia was widely recognized the following year (though Greece withheld recognition and imposed an embargo until after an agreement was reached with Macedonia in 1995). Although Serbia and Montenegro declared a new Yugoslavian federation, the EC announced in June, 1992, that the new government could not claim the international rights and duties of the former Yugoslavia, because those rights and obligations had devolved onto the different republics. This opinion was affirmed by the United Nations in Sept., 1992.

The United Nations also imposed a naval blockade on Yugoslavia, which along with the sanctions resulted in severe economic hardship, including hyperinflation for a time. After Serbia reduced its support for the Bosnian Serbs, the United Nations eased sanctions against Yugoslavia. In late 1995 Yugoslavia (in the person of President Milošević of Serbia) participated in the talks in Dayton, Ohio, that led to a peace accord among Bosnia, Croatia, and Serbia (Yugoslavia). Milošević became president of all Yugoslavia in 1997.

Tensions increased in Kosovo in 1997 and 1998, as a period of nonviolent civil disobedience against Serbian rule gave way to the rise of a guerrilla army. In Mar., 1999, following mounting repression of ethnic Albanians and the breakdown of negotiations between separatists and the Serbs, NATO began bombing military targets throughout Yugoslavia, and thousands of ethnic Albanians were forcibly deported from Kosovo by Yugoslav troops. In June, Milošević agreed to withdraw from Kosovo, and NATO peacekeepers entered the region. Demonstrations in the latter half of 1999 against Milošević failed to force his resignation. Meanwhile, Montenegro sought increased autonomy within the federation and began making moves toward that goal.

In July, 2000, the national constitution was amended to permit the president to hold office for two terms and to institute direct presidential elections the changes were designed to permit Milošević to remain in power beyond a single term and reduce Montenegrin influence in the federal government. When elections were held in September, however, Milošević was defeated by Vojislav Koštunica, who was supported by a coalition of 18 opposition parties (Democratic Opposition of Serbia DOS). The election commission initially refused to certify Koštunica as the outright victor, but Milošević conceded after a general strike was called, demonstrators took over the federal parliament building, and Russia recognized Koštunica.

A coalition consisting of the DOS and Montenegrin Socialists formed a national government, and in early Serbian elections (Dec., 2000) the DOS won control of the Serbian parliament. Koštunica replaced several top military officers—a move designed in part to placate Montenegro—but he initially refused to hand Milošević over to the international war crimes court in the Hague. In early 2001 Milošević and some of his associates in the former government were arrested on various charges. The former president was turned over to the war crimes tribunal by the Serbian government in June, prompting the Montenegrin Socialists to resign from the federal coalition. Relations between Koštunica and Serbian prime minister Zoran Djindjić became strained, with the former concerned more about preserving the federation with Montenegro and the latter about winning Western foreign aid and reforming the economy.

By 2002 Montenegro's drive for greater autonomy had developed into a push for independence, and a referendum on the issue was planned. In Mar., 2002, however, Serbian and Montenegrin representatives, under pressure from the European Union and other nations opposed to immediate Montenegrin independence (fearing that it could lead to further disintegration and fighting), agreed on a restructured federal union, and a constitutional charter for a state community was adopted by the Serbian, Montenegrin, and federal parliaments by Feb., 2003. Following the federal parliament's approval of the charter, the Federal Republic of Yugoslavia was reconstituted as Serbia and Montenegro.

Most governmental power shifted to the two republics, as the union became a weak federal republic. Although the two republics shared a common foreign and defense policy, they had separate currencies and customs regulations, and after three years either republic could vote to leave the union. Svetozar Marović, of Montenegro, was elected president of the union in March, and was its only president.

Despite the increased autonomy accorded Montenegro, Montenegrin leaders generally avoided any moves that would be supportive of the union and continued to call for Montenegro's independence. In May, 2006, after three years had passed, Montenegrin voters approved independence in a referendum, and Montenegro declared its independence on June 3. The government of Serbia and Montenegro then dissolved itself and, on June 5, Serbia declared itself a sovereign state and the political heir to the union. Serbia's proclamation brought to an end the prolonged dissolution of Yugoslavia into the constituent republics that had been established by Tito following World War II.

The Columbia Electronic Encyclopedia, 6th ed. Copyright © 2012, Columbia University Press. Kõik õigused kaitstud.

See more Encyclopedia articles on: Former Yugoslavian Political Geography


Yugoslavia Flag Map and the Flag Meaning

The design of the flag consists of three equal horizontal bands, blue, white and red. The flag was first used by the Kingdom of Yugoslavia from 1918 to 1943. In the Second World War, a red star was placed in the center by the victorious Yugoslav Partisans, and it was used until the dissolution of Yugoslavia in the early 1990s.

The Yugoslavian flag consists of three colors, blue (top), white (middle) and red (bottom). The design and colors are based on the Pan-Slavic colors adopted in Prague at the 1848 Pan-Slav congress. After the end of World War I in 1918, the Southern Slavs became a single state of the Kingdom of Serbs, Croats, and Slovenians, later known as Yugoslavia. The monarchy chose the pan-Slav design to symbolize the newly established unity of all the South Slavs. The red star in the middle of the flag symbolizes communism.


My Mother and the Failed Experiment of Yugoslavia

It has become fashionable to hate the late Yugoslavia, or to diagnose it retroactively as a kind of Frankenstein assemblage of mismatched parts whose dissolution was thus inescapable and inevitably bloody. But, a few decades from now, when some historian on a think-tank sinecure looks at the devastation in America left in the wake of Trump and his troops, she might discover abundant evidence of hundreds of years of hatred and inherent American racism, with all kinds of historical inevitability leading to the catastrophe. She would be wrong, just as are those who disparage Yugoslavia, for, in both cases, there is a history of conflicting traditions and tendencies, of struggles against the worst of the people’s instincts for a better polity and a kinder country. The bad guys won in Yugoslavia and ruined what they could, as soon as they could the bad guys are doing pretty well in America, too. But nothing is inevitable until it happens. There is no such thing as historical destiny. Struggle is all.

Yugoslavia, a country of the South Slavs, was formed as the Kingdom of Serbs, Croats, and Slovenes, on December 1, 1918, in the immediate aftermath of the First World War. Three major empires had just disintegrated after centuries of eventful existence, allowing for the creation of obscure small states whose people experienced the post-imperial chaos as freedom. The idea of a compound state had a history and had inspired South Slav leaders who believed in the benefits of unity. In 1929, the kingdom became Yugoslavia, as King Aleksandar changed the constitution to make himself an absolute monarch. In 1934, His Majesty was promptly assassinated on a visit to Marseille. The propagandistic story had it that the King’s last words were “Take care of my Yugoslavia.” My paternal grandfather travelled to Belgrade to be there for the grandiose funeral. Both of my parents were born as subjects to a teen-age heir, Peter II, who escaped the German invasion, in 1941, to end up in the United States.

The Second World War was bloody in Yugoslavia, but was there a place in Europe where it wasn’t? The Germans found many willing servants among local fascists and nationalists whose main historical modus operandi, like that of their masters, was genocide—their descendants would be at it again a couple of generations later. But the Communist Party of Yugoslavia, illegal before the war, was versed in resistance and underground networks and sparked, under Josip Broz Tito’s leadership, a national resistance movement that outlasted the Germans, despite their efforts to extinguish it in waves of unspeakable atrocities.

Say what you will about Tito and the postwar regime that was so centered on his personality that it barely outlived him, but, under his leadership, the Party organized a resistance movement and liberated Yugoslavia. He also managed to keep the country at a safe distance from the Soviet Union, breaking away from Stalin and his absolutist control in 1948. Tito was a clever, if authoritarian, leader, positioning the country between the East and the West in such a way—making it nonaligned—that it could benefit from each side.

Tito and the Party came out as not only the winners but also as the historical force that carried Yugoslavia into the twentieth century. With the doctrine of “brotherhood and unity” to counter the post-genocidal traumas and resentment, the country strove to create a civic identity that overrode ethnicity. This took some suppression, but, in retrospect, it may have been worth it, if only for a little while. The country had a defined utopian goal toward which its citizens could strive. There was optimism a better future could be conceived of. For a few decades, the socialist Yugoslavia was a common project that everyone could work on. My parents belong to the generation that took a crucial part in that work, only to discover that it was all in vain.

It’s hard today to comprehend the magnitude of the leap into a better life that someone like my mother made in Tito’s Yugoslavia. Back in 1946, in the wake of a cataclysm, the new regime instituted gender equality and mandatory and free education, so a peasant Bosnian girl, born in a house with a dirt floor, could go to school. Had she been born a generation before, she wouldn’t have gone to school. She would’ve worked the land with her parents until she got married, whereupon she would’ve popped out children into her middle age, unless she died giving birth or from sepsis after a homemade abortion, like one of Mama’s father’s sisters. Mama’s future was entangled with Yugoslavia’s, enabling her to leave behind the poverty that had lasted for centuries.

Yugoslavia provided a framework into which my mother fully grew, having departed, at the age of eleven, from her more or less nineteenth-century childhood. She built the country as she was building herself. After the war, a practice of “Youth Work Actions” was established, in which young people in Yugoslavia volunteered to build roads and railroads as part of “youth brigades.” In 1960, while in college, Mama was one of the young women and men who spent their summer constructing a road that would connect Belgrade and Niš, part of a larger project of uniting parts of Yugoslavia by way of a highway known as the Highway of Brotherhood and Unity. She would tell her children stories of shovel-inflicted blisters and solidarity and friendship and joy, or so we imagined it, because the truth was that the youth brigades were not always given the hardest tasks. They’d shovel soil and help the professionals, but, more than anything, they’d sing patriotic songs and chant slogans in praise of hard work: “Comrade Tito, you white violet, all of youth loves you!” and “In the tunnel, in the darkness, shines a five-point star!” There would be celebratory bonfires, around which there would be more singing, and probably some comradely making out. For years, she would be proud of taking part in building the country—even if symbolically—and of the sweat she spilled with the best of the Yugoslav youth to construct the highway.

The practice of youth work actions lasted into the eighties, and she often suggested that I should do it, too, because I’d cherish the experience of sharing goals, taking part in common projects, and singing by the bonfire. I always defiantly refused. For not only did voluntary youth actions become, by the time I was young, a parody of the great ones from my mother’s youth but my teen-age politics were indistinguishable from my precocious cynicism. For one thing, I never cared for that kind of shared work-related ecstasy no blister or sunburns could ever make me proud and joyous. I thought that youth brigades were a form of forced labor whose main goal was indoctrination. I deplored what I called their “primitive patriotism.” I committed myself early to a life of contemplative, productive laziness and hated singing along with other people, being one with a collective, even at rock shows. I was what they call an individual.

After the war, to our mother’s dismay, my sister and I started referring to the Highway of Brotherhood and Unity as the Highway of Youth and Foolishness. But now I envy her I envy the sense that she was building something larger I envy the nobility and honor that comes with being part of a civic endeavor.

It was while attending a youth work action that my mother became a member of the Communist Party. Many of her friends and fellow-volunteers joined the Party, too, for it was a cool thing to do. She was a devout Party member thereafter, and it became part of her personality, as much as a religion might be for a religious person. She believed (and still does) in social justice, generosity, and a fair distribution of wealth. She believed in the system committed to making the country better Tito and the Party were that system. Before the Second World War, she liked to say, there had been only seventy-five kilometres of paved road in all of Yugoslavia, while the Highway of Brotherhood and Unity alone was more than a thousand kilometres.

Much like any other state, Yugoslavia trained its citizens by way of public rituals to be patriots, taught them to be enthusiastically obedient. While the kids of America had to (and many still do) pledge allegiance to the flag, we had Tito’s picture in every goddam classroom. From the very beginnings of Yugoslav socialism, the cultural enforcement of patriotism depended on ideological pageants like the Relay of Youth, which was important for the maintenance of Tito’s personality cult. A baton that symbolized best wishes for his birthday would start in the city of Kumrovec, his birthplace, and travel around Yugoslavia, carried by the hands of the youth, stopping in various towns and cities for a worshipful speech and rally, allowing the youth to pledge their faithfulness to their beloved leader.


The Breakup of Yugoslavia, 1990–1992

Issued on October 18, 1990, National Intelligence Estimate (NIE) 15–90 presented a dire warning to the U.S. policy community:

Yugoslavia will cease to function as a federal state within a year, and will probably dissolve within two. Economic reform will not stave off the breakup. [. ] A full-scale interrepublic war is unlikely, but serious intercommunal conflict will accompany the breakup and will continue afterward. The violence will be intractable and bitter. There is little the United States and its European allies can do to preserve Yugoslav unity.

The October 1990 judgment of the U.S. intelligence community, as Thomas Shreeve noted in his 2003 study on NIE 15–90 for the National Defense University, “was analytically sound, prescient, and well written. It was also fundamentally inconsistent with what US policymakers wanted to happen in the former Yugoslavia, and it had almost no impact on US policy.” By January 1992, the Socialist Federal Republic of Yugoslavia ceased to exist, having dissolved into its constituent states.

Yugoslavia—the land of South (i.e. Yugo) Slavs—was created at the end of World War I when Croat, Slovenian, and Bosnian territories that had been part of the Austro-Hungarian Empire united with the Serbian Kingdom. The country broke up under Nazi occupation during World War II with the creation of a Nazi-allied independent Croat state, but was reunified at the end of the war when the communist-dominated partisan force of Josip Broz Tito liberated the country. Following the end of World War II, Yugoslavian unity was a top priority for the U.S. Government. While ostensibly a communist state, Yugoslavia broke away from the Soviet sphere of influence in 1948, became a founding member of the Non-Aligned Movement in 1961, and adopted a more de-centralized and less repressive form of government as compared with other East European communist states during the Cold War.

The varied reasons for the country’s breakup ranged from the cultural and religious divisions between the ethnic groups making up the nation, to the memories of WWII atrocities committed by all sides, to centrifugal nationalist forces. However, a series of major political events served as the catalyst for exacerbating inherent tensions in the Yugoslav republic. Following the death of Tito in 1980, provisions of the 1974 constitution provided for the effective devolution of all real power away from the federal government to the republics and autonomous provinces in Serbia by establishing a collective presidency of the eight provincial representatives and a federal government with little control over economic, cultural, and political policy. External factors also had a significant impact. The collapse of communism in Eastern Europe in 1989, the unification of Germany one year later, and the imminent collapse of the Soviet Union all served to erode Yugoslavia’s political stability. As Eastern European states moved away from communist government and toward free elections and market economies, the West’s attention focused away from Yugoslavia and undermined the extensive economic and financial support necessary to preserve a Yugoslav economy already close to collapse. The absence of a Soviet threat to the integrity and unity of Yugoslavia and its constituent parts meant that a powerful incentive for unity and cooperation was removed.

Slobodan Milosevic, Serbia’s president from 1989, took advantage of the vacuum created by a progressively weakening central state and brutally deployed the use of Serbian ultra-nationalism to fan the flames of conflict in the other republics and gain legitimacy at home. Milosevic started as a banker in Belgrade and became involved in politics in the mid-1980s. He rose quickly through the ranks to become head of the Serbian Communist Party in 1986. While attending a party meeting in the Albanian-dominated province of Kosovo in May 1987, Serbians in the province rioted outside the meeting hall. Milosevic spoke with the rioters and listened to their complaints of mistreatment by the Albanian majority. His actions were extensively reported by Serbian-controlled Yugoslav mass media, beginning the process of transforming the former banker into the stalwart symbol of Serbian nationalism. Having found a new source of legitimacy, Milosevic quickly shored up his power in Serbia through control of the party apparatus and the press. He moved to strip the two autonomous provinces of Kosovo and Vojvodina of their constitutionally-guaranteed autonomy within Serbia by using mass rallies to force the local leaderships to resign in favor of his own preferred candidates. By mid-1989 Kosovo and Vojvodina had been reintegrated into Serbia, and the Montenegro leadership was replaced by Milosevic allies.

The ongoing effects of democratization in Eastern Europe were felt throughout Yugoslavia. As Milosevic worked to consolidate power in Serbia, elections in Slovenia and Croatia in 1990 gave non-communist parties control of the state legislatures and governments. Slovenia was the first to declare “sovereignty” in 1990, issuing a parliamentary declaration that Slovenian law took precedence over Yugoslav law. Croatia followed in May, and in August, the Yugoslav republic of Bosnia-Herzegovina also declared itself sovereign. Slovenia and Croatia began a concerted effort to transform Yugoslavia from a federal state to a confederation. With the administration of George H. W. Bush focused primarily on the Soviet Union, Germany, and the crisis in the Persian Gulf, Yugoslavia had lost the geostrategic importance it enjoyed during the Cold War. While Washington attempted during the summer of 1990 to marshal some limited coordination with its Western allies in case the Yugoslav crisis turned bloody, Western European governments maintained a wait-and-see attitude. At the same time, inter-republic relations in Yugoslavia spiraled out of control. Slovenia overwhelmingly voted for independence in December 1990. A Croatian referendum in May 1991 also supported full independence. Secretary of State James Baker traveled to Belgrade to meet with Yugoslav leaders and urge a political solution to no avail. Slovenia and Croatia both declared formal independence on June 25, 1991.


Serbs within the province of Croatia, armed and financed by the Serbian-dominated Yugoslav National Army, revolted in August 1990. They blockaded roads and train tracks. Order quickly dissolved as the local Croatian government began trying to disarm the Serb population and dismiss them from employment. In January 1991 the Yugoslav National Army started arresting Croat officials for their anti-Serbian actions while talks aimed at avoiding civil war broke down. Armed conflicts increased as more talks between Croat leaders and Milosevic only further emphasized their differing points of view.

Finally, Croatia along with Slovenia declared independence from the Yugoslav federation on June 25, 1991. Though the Croat leaders promised equal rights for Serbs within the country, conflicts immediately broke out in Croatia. Serbs living in Croatia, about 12 percent of the population, joined with the nearby Serbian military to halt the independence move by the Croats. Serbs from Serbia and Croatia immediately began attacking Croatian targets with weapons while the Yugoslav National Army provided air support. Able to fend off the Serb forces through the rest of 1991, Croatia received official recognition as an independent nation by other European nations on January 15, 1992.

Following the path of Croatia and Slovenia, Bosnia-Herzegovina led by the Bosnian Muslims and Croats living in Bosnia and Macedonia also announced in late 1991 their intention to break from the Yugoslav federation. As a result, the war expanded to Bosnia-Herzegovina when Bosnian Serbs joined with the Serbian military to halt the move toward independence.

After engineering the control of Kosovo, Milosevic used his appeal to Serbian nationalism (a belief that a particular nation is superior to other nations) to attract support of Serbs in Croatia and Bosnia-Herzegovina. Croatian Serbs attempted to establish an autonomous (the right to political independence) Serbian cultural society in Croatia. However, this effort only served to increase public support for a Croatian nationalist government that reaffirmed the sovereignty of Croatia.

As a result, the long history of ethnic differences among the Serbs, Bosnian Muslims, and Croats exploded into ethnic war over who would govern whom and what territory would be controlled. All three feared dominance by the other. They believed that dominance by one of the others would mean forced changes in their ethnic traditions.

During the winter of 1991–92, the Yugoslav National Army built artillery camps around Bosnian government-controlled areas, including the city of Sarajevo. The Serbian leader put in place by Milosevic created a Serbian national assembly in place of the Bosnian parliament. Bosnian leaders held free elections in their controlled areas. The vote was nearly unanimous for independence from Yugoslavia. In response, Serbian paramilitary groups began setting up barricades in Sarajevo and taking control of sections of Bosnia. The Yugoslav National Army also began using Bosnian territory to conduct offensive operations against Croatia, while secretly arming Bosnia Serbs and disarming the local Bosnian defense forces.

The resulting war was brutal on all sides. Serbian forces tortured, raped, and murdered Croats and Bosnian Muslims in Serb-controlled regions. Croats and Bosnian Muslims fought back with equal brutality. Homes and businesses were looted and destroyed. Churches including hundreds of mosques, museums, public buildings, architectural and historical landmarks, and cemeteries, all symbols of ethnic identity, were destroyed. Included was the Oriental Institute in Sarajevo, which had housed and preserved thousands of valuable documents and artifacts chronicling the Ottoman history of Bosnia.

On April 6, 1992, Bosnia-Herzegovina joined Croatia and Slovenia in gaining international recognition. The total disintegration of the former Yugoslav federation was nearly complete. In only one year after the fall of Soviet influence the previous six Yugoslav states became five independent countries. Only Serbia and Montenegro remained together as one nation called Serbia. The new nations of Slovenia and Macedonia proved somewhat stable, but conflict raged among the Serbs, Bosnians, and Croats in the other three nations of Serbia, Bosnia-Herzegovina, and Croatia. The ethnic war would eventually be the bloodiest war in Europe since World War II.

During the following three years of war the fighting grew more unpredictable. Local paramilitary bands formed, some no more than groups of thugs, and fought neighborhood to neighborhood. It was frequently difficult to tell who—Serb, Croat, or Bosnian—was fighting whom. The once beautiful city of Sarajevo, which hosted the televised 1984 Winter Olympics, was reduced to a death trap with residents living in basements. It was destroyed. After two years of the fighting that began in Bosnia in 1992, more than two hundred thousand Bosnians died and two million more became refugees.


BIBLIOGRAPHY

Peamised allikad

Former Yugoslavia through Documents: From Its Dissolution to the Peace Settlement. Compiled by Snežana Trifunovska. The Hague, 1999.

Radić, Stejpan. Politički Spisi: Autobiografija, Članci, Govori, Rasprave. Compiled by Zvonomir Kulundžić. Zagreb, 1971.

Yugoslavia through Documents: From Its Creation to Its Dissolution. Compiled by Snežana Trifunovska. Dordrecht, Netherlands, 1994.

Secondary Sources

Allcock, John B. Explaining Yugoslavia. New York, 2000.

Banac, Ivo. The National Question in Yugoslavia. 4th ed. Ithaca, N.Y., 1994.

Bekić, Darko. Jugoslavija u Hladnom ratu: odnosi s velikim silama. Zagreb, 1988.

Biondich, Mark. Stjepan Radić, the Croat Peasant Party, and the Politics of Mass Mobilization, 1904–1928. Toronto, 2000.

Bokovoy, Melissa K., Jill A. Irvine, and Carol S. Lilly, eds. State-Society Relations in Yugoslavia, 1945–1992. New York, 1997.

Bose, Sumantra. Bosnia after Dayton: Nationalist Partition and International Intervention. London, 2002.

Burg, Steven L., and Paul S. Shoup. The War in Bosnia-Herzegovina: Ethnic Conflict and International Intervention. Armonk, N.Y., 1999.

Ć irković, Sima M.The Serbs. Oxford, U.K., 2004.

Cohen, Lenard J. Broken Bonds: The Disintegration of Yugoslavia. 2. toim. Boulder, Colo., 1995.

——. Serpent in the Bosom: The Rise and Fall of Slobodan Milošević. Boulder, Colo., 2001.

Djilas, Aleksa. The Contested Country: Yugoslav Unity and Communist Revolution, 1919–1953. 3. toim. Cambridge, Mass., 1996.

Djilas, Milovan. The New Class: An Analysis of the Communist System. Rev. ed. New York, 1968.

——. Wartime. Translated by Michael B. Petrovich. London, 1977.

——. Tito: The Story from Inside. Translated by Vasilije Kojić and Richard Hayes. London, 1981.

Djokić, Dejan, ed. Yugoslavism: Histories of a Failed Idea, 1918–1992. London and Madison, Wis., 2003.

Djordjević, Dimitrije, ed. The Creation of Yugoslavia, 1914–1918. Santa Barbara, Calif., 1980.

Dragović-Soso, Jasna. Saviours of the Nation?: Serbia's Intellectual Opposition and the Revival of Nationalism. London, 2002.

Hoptner, J. B. Yugoslavia in Crisis, 1934–1941. New York, 1962.

Jovanović, Slobodan. Ustavno pravo Kraljevine Srba, Hrvata i Slovenaca. Belgrade, 1924.

Jović, Dejan. Jugoslavija: Država koja je odumrla. Belgrade and Zagreb, 2003.

Judah, Tim. Kosovo: War and Revenge. New Haven, Conn., 2000.

Kočović, Bogoljub. Žrtve Drugog svetskog rata u Jugoslaviji. London, 1985.

——.Etnički i demografski razvoj u Jugoslaviji, 1921–1991. Paris, 1998.

Lampe, John R. Yugoslavia as History: Twice There Was a Country. 2. toim. Cambridge, U.K., 2000.

Mitrović, Andrej. "The Yugoslav Question, the First World War and the Peace Conference, 1914–20." Sisse Yugoslavism: Histories of a Failed Idea, 1918–1992, edited by Dejan Djokić. London and Madison, Wis., 2003.

——. Srbija u Prvom svetskom ratu. Dopunjeno izdanje.Rev. toim. Belgrade, 2004.

Pavković, Aleksandar. Fragmentation of Yugoslavia: Nationalism and War in the Balkans. 2. toim. London, 2000.

Pavlowitch, Stevan K. Jugoslaavia. London, 1971.

——. The Improbable Survivor: Yugoslavia and Its Problems, 1918–1988. London, 1988.

——. Serbia: The History behind the Name. London, 2002.

Perica, Vjekoslav. Balkan Idols: Religion and Nationalism in Yugoslav States. New York, 2002.

Popov, Nebojša, ed. The Road to War in Serbia: Trauma and Catharsis. Budapest, 2000.

Rusinow, Dennison. The Yugoslav Experiment, 1948–1974. London, 1977.

Tomasevich, Jozo. Peasants, Politics, and Economic Change in Yugoslavia. Stanford, Calif., 1955.

——. War and Revolution in Yugoslavia, 1941–1945: Occupation and Collaboration. Stanford, Calif., 2001.

Trew, Simon. Britain, Mihailović, and the Chetniks. Basingstoke, U.K., 1998.

Wachtel, Andrew. Making a Nation, Breaking a Nation: Literature and Cultural Politics in Yugoslavia. Stanford, Calif., 1998.

Williams, Heather. Parachutes, Patriots, and Partisans: The Special Operations Executive and Yugoslavia, 1941–1945. London, 2003.

Woodward, Susan L. The Balkan Tragedy: Chaos and Dissolution after the Cold War. Washington, D.C., 1995.

Cite this article
Pick a style below, and copy the text for your bibliography.

"Yugoslavia ." Encyclopedia of Modern Europe: Europe Since 1914: Encyclopedia of the Age of War and Reconstruction. . Encyclopedia.com. 18 Jun. 2021 < https://www.encyclopedia.com > .

"Yugoslavia ." Encyclopedia of Modern Europe: Europe Since 1914: Encyclopedia of the Age of War and Reconstruction. . Encyclopedia.com. (June 18, 2021). https://www.encyclopedia.com/history/encyclopedias-almanacs-transcripts-and-maps/yugoslavia

"Yugoslavia ." Encyclopedia of Modern Europe: Europe Since 1914: Encyclopedia of the Age of War and Reconstruction. . Retrieved June 18, 2021 from Encyclopedia.com: https://www.encyclopedia.com/history/encyclopedias-almanacs-transcripts-and-maps/yugoslavia

Citation styles

Encyclopedia.com gives you the ability to cite reference entries and articles according to common styles from the Modern Language Association (MLA), The Chicago Manual of Style, and the American Psychological Association (APA).

Within the “Cite this article” tool, pick a style to see how all available information looks when formatted according to that style. Then, copy and paste the text into your bibliography or works cited list.


Vaata videot: FOX003LP B3 Rok Hotel - Disko (Oktoober 2021).