Ajalugu Podcastid

Miks lasid liitlased Hitleril rikkuda Versailles 'lepingut?

Miks lasid liitlased Hitleril rikkuda Versailles 'lepingut?

Lugesin sellest, mis viis teise maailmasõjani, ja märkasin, et Hitler rikkus mitmeid Versailles'i lepingus sätestatud lepinguid, näiteks armee hankimine üle 100 000 mehe.

Mõtlesin, miks liitlased lasid tal seda teha ega takistanud teda seal enne, kui ta suutis koguda veelgi suurema armee?


Küsimuse sõnastus reedab tagantjärele tarkuse eelarvamusi. Mõte, et Hitleri oleks võinud otsustava kollektiivse tegutsemisega 1930. aastate keskel kannale tuua, on tohutult ahvatlev nüüd. Kuid tol ajal, kui jäigalt järgiti 20-aastase mittetöötava lepingu tingimusi, tundus enamik inimesi kutsuvat katastroofi, mitte ei hoia seda ära.

Lepingu rikkumine

See ei ole nii, nagu poleks lepingu tingimusi juba enne Hitleri võimuletulekut rikutud, segatud ja vesistatud.

Hitler polnud esimene Euroopa juht, kes lepingule üldiselt ja eriti prantslastele ninaga pöialt tegi. 1923. aastal kavandas väike Leedu Memellandi okupeerimise ja tõrjus sealse Prantsuse ametivõimud (territooriumi Prantsuse haldamine oli määratud Versailles 'lepinguga). Rahvusvaheline üldsus aktsepteeris Leedu tegevust kui fakti.

Varajane harjutus Versailles 'tingimuste rangeks jõustamiseks oli Prantsuse ja Belgia okupatsioon Ruhri territooriumil 1923. aastal. Selle eesmärk oli sundida Saksamaad hüvitiste tasumist jätkama. See ei olnud edu. Prantslaste tegevust peeti raskeks ja seda ei korratud.

Tegelikult ei peetud kunagi lepinguga ette nähtud hüvitiste maksmise ajakava. Hitleri-eelne Saksamaa oli juba 1921 ja 1924. aastal Versailles's kokkulepitud reparatsioonimaksed läbi vaadanud. Väidetavalt rikkus Saksamaa sellega lepingu tingimusi ammu enne Hitleri võimuletulekut.

Sama demokraatlik Saksa valitsus rikkus ka relvajõudude suuruse ja ulatuse piire, britid ja prantslased pigistasid silma kinni.

Ebamõistlik Versailles/Mõistlik Saksamaa

Oluline on meeles pidada, et Versailles 'leping oli karm rahu ja seda peeti selliseks. Mitte ainult alistatud Saksamaal, vaid ka järk -järgult, kuid üha enam, võitjate seas. Keynes nimetas seda 1920. aastal "Kartaago rahuks". Aastal Keith Robbinsi sõnul Ajalugu, religioon ja identiteet tänapäeva Suurbritannias tekkis "teatud häbi" selle üle, kuidas isegi teadlased olid paarkümmend aastat varem "hunnidest" rääkinud.

Kui arvate, et Versailles 'leping on ebamõistlik, on see väga väike samm, et mõista Saksamaa nõudmisi mõistlikena ja isegi mõistlikena.

Enne Hitlerit oli Saksamaal aastakümneid hea käitumine, vähemalt paberil. Locarno leping ja muud lepingud olid viinud läbi Saksamaa diplomaatilise rehabilitatsiooni. Euroopa demokraatiates ei olnud Hitleri vastumeelsus vastuolus üldise tundega, et Saksamaa kaebused pole kaugeltki põhjendamatud.

"Liitlased". Millised liitlased täpselt?

Ah, nii et "liitlaste" ülesanne oli sundida Hitlerit taganema. Milliseid täpselt? Suure sõja võit oli olnud ühine töö. Ligikaudu öeldes kuulusid Versailles 'lepingu eest vastutavateks võidukateks liitlasteks Jaapan, Venemaa, Itaalia, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa.

Niisiis, operatsioon, mille eesmärk on Hitleri kandmine ja Versailles 'lepingu jõustamine? Jaapan ja Itaalia? Ei. NSV Liit ja USA? Ei, ja miks mitte, oleks vaja selgitada täiesti uusi küsimusi ja vastuseid. Nii et piisab, kui öelda, et me räägime Suurbritanniast ja Prantsusmaast.

Suurbritanniast ja eriti Prantsusmaalt vaadatuna hakkas 1930. aastateks Versailles 'lepingu jõustamise töö välja nägema nagu miski, mille pärast kõik teised tahtsid Prantsusmaad vabatahtlikuks teha.

Kliima Suurbritannias ja Prantsusmaal

Mis viib meid Prantsusmaa poliitilise ja sotsiaalse kliima juurde. Mitte ainult ebastabiilsus poliitilisel tasandil, vaid ka mitmeid muid probleeme. Prantsusmaa oli Esimesest maailmasõjast väsinud rohkem kui ükski teine ​​Euroopa riik. Valuuta oli nõrgaks jäänud. Vähenev sündimus tekitas pidevat muret, nii et peaminister Briand märkis: "Meie sündimus dikteerib minu tehtud välispoliitikat". Need olid Prantsusmaa niinimetatud "õõnsad aastad". Taastuva Saksamaa ees seisid prantsuse lahendused, mis hõlmasid majutust/rahustamist, pöördumist Euroopast ja impeeriumi poole, taganemist Maginot ’joone taha. Saksamaa vastasseis sõltus suuresti liitude võrgustikust, sealhulgas erinevatel aegadel Suurbritannia, Venemaa ja väiksemad Euroopa riigid. Kuid need liidud olid kõik problemaatilised ja vastastikuse kahtluse all.

Inglastel oli sama vähe isu Saksamaaga silmitsi seista kui prantslastel. Tuntud "kuninga ja riigi debatti" tuuakse Suurbritannia asutamisringkondades sageli patsifistliku meeleolu näitena. Sama kuulus ja teie küsimusele asjakohane on Neville Chamberlaini vastuväide Suurbritannia kaasamise kohta "tülile kaugel maal inimeste vahel, kellest me midagi ei tea". Suurbritannia kümneaastane eeskiri, mis piirab ümberrelvastumist, näitab, et Suurbritannia oli väga kaugel valmisolekust ja suutlikkusest Versailles 'lepingu tehniliste rikkumiste vastu võidelda.


Mis tahes lepingusätte puhul on küsimus selles, mida te teete, kui pool seda rikub. Ideaalis läheksite kohe sõtta. Kuid kas teie liitlased ja teie oma inimesed seda toetavad?

Hitler suutis 100 000 -mehelise armee ja varustuse piirangud vägisi jakiks keerata, mis ei lasknud neil end isegi väikseimate naabrite eest kaitsta. Reinimaa okupeerimist peeti vaenulikuks ülevõtmiseks suure osa oma maast. Paljud teised riigid ning osa Inglismaa ja Prantsusmaa elanikkonnast tunnistasid selles piisavalt kehtivust, et juhtkond tundis, et pole mõtet sõtta minna.


Keskendudes Reinimaale kui lepingu olulisele rikkumisele, oli Suurbritannial ja Prantsusmaal kolm valikut.

1) Sõda. See oli väljas. Poliitikuid on selles süüdistatud palju, kuid nende riikide elanikkond, aga ka nende kolooniad ja liitlased olid kindlalt vastu. Suurbritannias ei nõustunud opositsioon ega valitsus ega avalikkus Churchilli analüüsiga enne Tšehhoslovakkia hävitamist.

2) Majanduslik blokaad. Tänapäeval on riigid selliste asjade korraldamisel suhteliselt head. Nende korraldamiseks kulub ikka kuid või aastaid ja need on ka lekkivad. Suurbritannial ja Prantsusmaal polnud võimalust teisi riike kaasa ajada ja nad oleksid ise majanduslikult kannatanud.

Mõelge Iraanile: isegi kui ühel maailma mõjukamal riigil ja ÜRO ühel pool ning Iraan teisel pool, on nende taandumiseks kulunud veel peaaegu kaks aastakümmet. Suurbritannial ja Prantsusmaal polnud midagi sellist võimu Saksamaa üle, nagu USA, Venemaa, Hiina, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa täna Iraani üle omavad.

3) ei tee midagi.

3 on see, mida nad tegid.


Minu arvates on oluline mõista ülejäänud Euroopa keskkonda sel ajal.

Hispaanias oli kodusõda aastatel 1936–1939 (mõned arvasid, et see oli II maailmasõja proovikivi). Itaalia oli fašismi kontrolli all.

Aga räägime "tähtsamatest" riikidest, Inglismaal oli toonane peaminister pigem läbirääkimiste kui ründamise kalduvus, üldine idee oli, et Hitler oleks mõistlik inimene ja halvimal juhul hindaks Hindenburg teda .

Lõpuks oli Prantsusmaa poliitiliselt väga ebastabiilne, mitme aasta jooksul oli mitu presidenti ja väga polariseeritud ühiskond (kus inimesed pigem aktsepteeriksid sakslast või nõukogude, kui see välistaks nende vaenlased).

Nii et see oli kontekst, kus Euroopa demokraatiad olid tõesti nõrgad ja seoses USAga nad olid piisavalt hõivatud, püüdes kontrollida probleeme, mis tekkisid pärast 1929. aasta müüritänava pragu.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kontekst oli Hitlerile väga hea, kahjuks ei segaks teda keegi tema plaanides.


Versailles 'leping oli peamiselt Prantsusmaa huvides (pange tähele selle allkirjastamise kohta). USA ja Ühendkuningriik nõustusid esialgu Esimese maailmasõjaga, kuid aja jooksul see nõustumine vähenes. 1930. aastateks ei olnud Saksamaa vähemalt Suurbritannia jaoks enam "ohunimekirja" tipus. Prantsusmaa koos Euroopa suurima armeega (nüüd, mil Saksamaa oli maha surutud) ja selle pikk La Manche'i rannik oli mõnes mõttes ähvardavam.

Suurbritannia oli valmis käsitlema Saksamaad kui "teist" rahvast, kellel on sõjaline pariteet võrreldes "teistega" (mitte Suurbritannia). Täpsemalt pidas Suurbritannia 1935. aastal Saksamaaga läbirääkimisi merelepingu üle, mis võimaldas Saksamaal 35% Suurbritannia suurusest mereväest. See ületas tegelikult piirid, mida Prantsusmaa ja Itaalia lubas Washingtoni mereväekonverentsil 1,67–5 ehk 33% Suurbritannia omast. Veelgi enam, see ületas tunduvalt Versailles 'lepingu piiranguid, mis lubasid Saksamaal vaid käputäis ristlejaid, hävitajaid ja torpeedopaate.


Liitlasriigid ja#8217 rahustamine natsi -Saksamaa suunas

Suurbritannia peaministrit Neville Chamberlaini tervitas Adolf Hitler Bad Godesbergi kohtumise alguses 24. septembril 1938, kus Hitler nõudis viivitamatult Tšehhi piirialade annekteerimist.

Pärast Hitleri kantsleriks saamist hakkas Saksamaa rikkuma Versailles 'lepingu sätteid. Liitlasriigid soovisid rahu, alustades rahustamispoliitikat.

Pärast seda, kui Hitler nimetati Saksamaa kantsleriks 30. jaanuaril 1933, tähistades Kolmanda Reichi algust, hakkas ta Versailles 'rahulepingu sätteid üle vaatama. Algselt lubasid liitlasväed Hitlerile rahulepingu uuesti läbi vaadata, sest nende arvates olid teatud aspektid liiga karmid. Veelgi olulisem Lääne -Euroopa ja konfliktide ajaloo mõistmine kartsid Prantsusmaa ja Inglismaa, kui nad Hitlerile vastu hakkasid, toob see kaasa uue maailmasõja.

Kuid pärast seda, kui oli ilmne, et Hitler on läinud liiga kaugele, jäid Inglismaa ja Prantsusmaa endiselt passiivseks suhtumiseks. Lepitaja on see, kellel puudub julgus agressoritele vastu seista, just sellise poliitika saavutasid Prantsusmaa ja Inglismaa 1930. aastate lõpus Saksamaa suhtes.

Hitleri peamine eesmärk oli taastada Saksa sõjaline jõud ja vaadata läbi kõik lepingu ebamõistlikud aspektid. Märtsis 1935 alustas Hitler ajateenistust ja Saksa õhujõudude loomist. Siis märtsis 1936 Hitler remilitariseeris Reinimaa ja märtsis 1938 osales Anschlussis, mis liitis Austria. Kuigi need tegevused olid Versailles 'rahulepinguga vastuolus, ei mõistnud liitlased Saksamaad hukka. Lõpuks, kui Hitler hakkas 1938. aasta suvel Tšehhoslovakkiale nõudmisi esitama, hakkasid liitlased veidi murelikuks muutuma.

Briti peaminister Neville Chamberlain nägi kahte peamist meetodit, kuidas Saksamaa agressiooniga toime tulla. Esimene võimalus oleks sundida Versailles'i leping sõjalise jõu abil ja teine ​​võimalus oleks läbirääkimised Hitleriga. Chamberlain oli Saksamaal sõjalise jõu vastu mitmel põhjusel. Peale Prantsusmaa polnud Inglismaal ühtegi tõelist liitlast. Inglismaal polnud Itaalias ega Venemaal liitlasi nagu I maailmasõjas. Seetõttu korraldas Chamberlain rahu läbirääkimisteks Hitleriga kohtumiste komplekti.

Hitler teatas teisel kohtumisel, et Tšehhoslovakkial on aega viis päeva, et evakueerida Sudeedimaa, mis põhiliselt koosnes etnilistest sakslastest. Kolmas kohtumine toimus Münchenis ja kuigi Tšehhoslovakkia presidenti ei kutsutud oma riigi saatust arutama, kaasati läbirääkimistesse Prantsusmaa ja Itaalia. Kohtumisel otsustati, et tšehhid peavad leppima Hitleri nõudmistega ja rahu taastatakse. Märtsis 1939 murdis Hitler Müncheni lepingu ja vallutas ülejäänud Tšehhoslovakkia. Suurbritannia ja Prantsusmaa vastasid sellele, garanteerides Poolale iga hinna eest kaitse, isegi kui see tähendas lõpuks Saksamaa -vastast sõda. Seega, kui Hitler tungis 1. septembril 1939 Poolasse, kuulutasid kaks päeva hiljem Suurbritannia ja Prantsusmaa Saksamaale sõja. Kuigi lühikeseks ajaks näis rahustamine töötavat teise maailmasõja ärahoidmisel, pikas perspektiivis see ainult halvendas Saksamaa ja liitlaste suhteid, kuna Hitler hakkas liitlasi nõrgaks pidama ja kasutas ära nende soovi Euroopa rahu järele. Lisaks andsid liitlaste lepitamise aastad Saksamaale aega saada taas tugevaks riigiks ning Prantsusmaa ja Inglismaa ohtlikuks vaenlaseks.


Miks toimus Teine maailmasõda?

Mõista probleeme, mis viisid riigid lahingusse tagasi vaid kaks aastakümmet pärast I maailmasõda.

6. juunil 1944. aastal "D-päeval" "Omaha" rannale lähenev dessantlaev.

Allikas: USA rahvusarhiiv mereväe ajaloo ja pärandi juhtkonna kaudu

Jaga Twitteris Loodud sketchtooliga.

Jaga Linkedinis Loodud skeemitööriistaga.

E-posti jagamine Loodud sketchtooliga.

Viide Loodud sketchtooliga.

Kui Esimene maailmasõda 1918. aastal lõppes, oli viimane asi, mida inimesed tahtsid, veelgi suurem konflikt. Miks siis maailm naasis võitlusse vaid kaks aastakümmet hiljem, et võidelda II maailmasõjaga?

Tõsi küll, Saksamaa sissetung Poolasse 1939. aastal vallandas Prantsusmaalt ja Ühendkuningriigilt sõjakuulutused, alustades ametlikult II maailmasõda. Kuid see sündmus oli alles viimane õlekõrs ürituste seerias. Mitmed muud majanduslikud ja poliitilised väljakutsed olid aastaid pinget tekitanud.

Selles õppetükis vaadeldakse I ja II maailmasõja vahelist ajastut - tuntud ka kui sõdadevahelist perioodi -, lõhkudes need teemad, mis loovad aluse maailma teisele ja palju surmavamale ülemaailmsele konfliktile.

Versailles 'leping

1919. aastal kogunesid Prantsusmaale enam kui kahe tosina riigi esindajad, et koostada rahulepingud, millega kehtestatakse tingimused Esimese maailmasõja lõpuleviimiseks. Pausist traditsioonidega jäeti konflikti kaotanud inimesed siiski välja. konverents. See tekitas eriti pahameelt Saksamaal, mis on suurim ja võimsaim lüüa saanud riik.

Ilma Saksamaa panuseta otsustasid võitjad eesotsas USA, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigiga, milline näeb välja rahu pärast konflikti.

USA president Woodrow Wilson soovis rahu struktureerida vastavalt oma raamistikule tulevaste globaalsete konfliktide ärahoidmiseks. See raamistik, mida tuntakse neljateistkümne punktina, soovitas luua rahvusvahelise organisatsiooni nimega Rahvasteliit, mis tugineks kollektiivse julgeoleku ideele, mis tähendab, et ühe riigi sissetungi käsitletakse kui ohtu kogu rühmale . Wilsoni neljateistkümnes punkt nõudis ka relvade vähendamist ja vabakaubandust ning aitas panna aluse enesemääramise põhimõttele-kontseptsioonile, et ühiste tunnustega ühendatud inimrühmad peaksid suutma määrata oma poliitilise tuleviku.

Samal ajal nõudis Prantsusmaa peaminister Georges Clemenceau, kes kartis Prantsusmaa piiril taaselustuvat Saksamaad, leppima kokkuleppele, mis tundus olevat rohkem karistus kui rahu.

Läbirääkimised venisid kuid, kuid lõpuks sundis Versailles 'leping Saksamaad omaks võtma konflikti süüd, loobuma ülemeremaadest ja 13 protsendist Euroopa territooriumist, piirama armee ja mereväe suurust ning maksma hüvitisi ( rahalist kahju) sõja võitjatele.

Kodumaal olid sakslased vihased ja korraldasid proteste nende arvates karmide ja alandavate tingimuste pärast. Aastal 1923 ütles natside juht Adolf Hitler, et lepingu eesmärk oli „tuua kakskümmend miljonit sakslast surma ja hävitada Saksa rahvas”. Natsipartei üks keskseid põhimõtteid oli tehingu tühistamine ja sellised kampaanialubadused aitasid rühmal järgijaid saada.

Jaga Twitteris Loodud sketchtooliga.

Jaga Linkedinis Loodud skeemitööriistaga.

E-posti jagamine Loodud sketchtooliga.

Viide Loodud sketchtooliga.

Rahulepingu täpne roll maailma hukkamõistmisel teisele sõjale on endiselt tuliselt vaidlustatud. Kuid mõnel vaatlejal oli sel ajal kahtlusi, kas see tagab sõjategevuse lõpetamise. Majandusteadlane John Maynard Keynes lahkus lepingu tõttu oma ametist Briti delegatsioonis Versailles's, mis oli tema arvates liiga karistav ja tooks Euroopas kaasa katastroofi. Üks Prantsuse väejuht ennustas murettekitava täpsusega, et leping ei kujuta endast rahu, vaid pigem „vaherahu kahekümneks aastaks”.

Esimese maailmasõja tagajärjed näitasid, et seda, kuidas juhid rahu sõlmivad, saab kasutada tuleohtlike tulekahjude süütamiseks.

Rahvasteliit ja diplomaatiline idealism

Rahvasteliit tekkis Versailles 'rahulepingust koos 32 liikmesriigiga, sealhulgas enamiku Esimese maailmasõja võitjatega, ning laienes lõpuks Saksamaale ja teistele lüüa saanud riikidele. (Hoolimata president Wilsoni tulihingelisest kampaaniast, lükkas USA senat liikmestaatuse tagasi.) Organisatsiooni asutamislepingu kohaselt lubasid need riigid enam sõda mitte kasutada.

Liiga lähtus ideest, et ühe liikme julgeolekuohud nõuavad kõikidelt liikmetelt vastust. Kuid kui saabus aeg neile ohtudele reageerida, ebaõnnestus organisatsioon suuresti.

Liiga rahvusvaheliste vaidluste lahendamise osakond vajas enne meetmete võtmist ühehäälset kokkulepet, mis piiras oluliselt tema tegutsemisvõimet. Näiteks pärast Jaapani sissetungi Hiina Mandžuuria piirkonda 1931. aastal ei suutnud Liiga riigi vetoõiguse tõttu Jaapanit lahkuma sundida.

Aastal tungis Itaalia Abessiiniasse (nüüd Etioopia) ja liiga reageering oli taas minimaalne. Organisatsiooni kiireloomulises pöördumises küsis Etioopia keiser Haile Selassie: "Mis on saanud mulle antud lubadustest?"

Liiga hukule aidanud ebareaalne optimism kimbutas toona ka rahvusvahelisi suhteid laiemalt. Näiteks kohustas 1928. aasta Kellogg-Briandi pakt oma allakirjutanuid konflikte lahendama ilma vägivalda kasutamata. Pakt oli aga sisuliselt mõttetu, kuna sellised riigid nagu Saksamaa, Itaalia ja Jaapan lõid läbi rahvusvahelised lepingud, mille eesmärk oli keelata agressioon ja ekspansionism ning riigid nagu Prantsusmaa ja Ühendkuningriik keeldusid jõudude tasakaalu säilitamiseks tegutsemast.

Esimese maailmasõja tõttu traumeeritud ja nõrgestatud liiga suurriigid ei suutnud mitte ainult neile julgeolekuohtudele reageerida, vaid ei olnud ka huvitatud nende lahendamisest. Selle tulemusel julgustas grupi hambutu vastus räigele agressioonile ainult rohkem invasioone.

Teise maailmasõja alguseks oli Liiga rahvusvahelisest poliitikast tegelikult kõrvale jäänud. Paljud eksperdid usuvad, et USA liikmesuse puudumine hukkas organisatsiooni algusest peale. Samal ajal õõnestas teiste riikide - Saksamaa, Itaalia ja Jaapan - lahkumine 1937. aastaks ka rühmituse usaldusväärsust.

Kuigi Liigal ei õnnestunud lõpuks Teist maailmasõda ära hoida, astus organisatsioon kriitilistesse sammudesse sellistes küsimustes nagu ülemaailmne tervis ja relvakontroll. Paljud rühmituse agentuurid ja ideaalid kandusid üle selle järgnevale organisatsioonile ÜRO -le. Kuid kollektiivse julgeolekuga seotud väljakutsed jäävad. Isegi keset COVID-19 pandeemiat on ÜRO püüdnud tegutseda võimaste liikmesriikide vaheliste erimeelsuste tõttu.

Hitleri tõus

Saksamaa tee Teise maailmasõja juurde algas esimese lõpu lähedal, kui ta allkirjastas 1918. aasta novembris vaherahu. Kuigi rindejuhid nägid sõda võitmatuna, keeldusid teised lüüasaamisega.

Hakkas levima müüt, et Saksamaa oleks võinud sõja võita, kui kodus poleks olnud rahutusi. See müüt, mida propageerisid konservatiivid ja sõjavägi, süüdistasid juudi rahvast ja vasakpoolset aktivisti valesti riigi sõjategevuse taganttorkamises. Mõned nimetasid Weimari Vabariigi - Saksamaa uue, demokraatliku valitsuse - liikmeid „novembrikuisteks kurjategijateks” ja süüdistasid neid Saksamaa kaotuses Esimeses maailmasõjas.

Seejärel tabasid Saksamaa majandust vastamisi kriisid. 1920. aastate alguses koges riik hüperinflatsiooni - olukorda, kus hinnad tõusid taevasse nii kiiresti, et Saksa valuuta kaotas suure osa oma väärtusest. Säästud olid ootamatult väärtusetud ja 1923. aastaks oli leiva ostmiseks vaja kärut arvete kandmiseks.

Poiss hoiab 1922. aastal Saksamaal rahatähtedest valmistatud tuulelohet, majanduskriisi ajal, mil Saksamaa valuuta kaotas suure osa oma väärtusest.

Allikas: Keystone/Getty Images

Jaga Twitteris Loodud sketchtooliga.

Jaga Linkedinis Loodud skeemitööriistaga.

E-posti jagamine Loodud sketchtooliga.

Viide Loodud sketchtooliga.

Pärast majanduse taastumise perioodi - ja hetke, mil tundus, et Saksamaal võib demokraatia võimust võtta - algas suur depressioon uue finants- ja poliitilise segaduse ajastuga. Aastatel 1929–1932 tõusis Saksamaa töötus ligi viiekordselt, mõjutades lõpuks veerandit tööjõust. Selle taustal kasvas rahva toetus natsiparteile. Parlamendivalimiste vahel aastatel 1928–1933 läks partei 3 protsendi häältest 44 protsendini.

Natsid lubasid lõhkuda Versailles 'lepingu, äratada majanduse üles ja taastada Saksa au. Samuti püüdsid nad luua palju suuremat, rassiliselt puhast Saksamaad. Natside ideoloogia kohaselt olid sakslased rassiliselt paremad ja neil oli õigus suuremale territooriumile või lebensraum (elamispind) idas. Võimule tõustes kiusasid natsid taga neid, keda nad alamateks pidasid, sealhulgas juute, slaavi, mustanahalisi ja mustlasi.

Jaga Twitteris Loodud sketchtooliga.

Jaga Linkedinis Loodud skeemitööriistaga.

E-posti jagamine Loodud sketchtooliga.

Viide Loodud sketchtooliga.

1933. aastal nimetas Saksamaa president Paul von Hindenburg Hitleri valitsuse kantsleriks. Paljud poliitilisest eliidist arvasid, et suudavad teda kontrollida. Selle asemel haaras Hitler kiiresti riigi ohjad, tsentraliseerides võimu ja peatades kodanikuvabadused. Saksamaa lühiajaline demokraatiakatse ebaõnnestus.

Saksamaa absoluutse valitsejana või füürer, Hitler taastas ajateenistuse või kohustusliku ajateenistuse taastas riigi relvajõud miljonite genotsiidi ja tungisid riikidesse üle Euroopa. Kolmveerand sajandit pärast tema surma meenutab Hitleri võimuletulek ja Saksamaa langemine demokraatiast fašismi hirmutavalt rassismi ja äärmusluse ohtudest poliitikas.

Jaapani imperialism

Jaapani 1941. aasta õhupommitamine Hawaiil asuvas Pearl Harbori mereväebaasis viis Ameerika Ühendriigid tagasi järjekordsesse ülemaailmsesse konflikti. Kuigi USA president Franklin D. Roosevelt nimetas streiki üllatusrünnakuks, ei tulnud see pigem eikusagilt, vaid kasvas Jaapani keiserliku võimu ambitsioonidest.

Jaapanis oli aastakümneid pettumus riigi rolli pärast maailmas. 1919. aastal nõudsid riigi esindajad Versailles'i rahulepingusse rassilist võrdsust kinnitava avalduse lisamist, kuid lükati tagasi. Mitme lääneriigi diskrimineerivad seadused olid suunatud Jaapani sisserändele. Ja paljudele Jaapanis tundus pärast Esimest maailmasõda tekkinud rahvusvaheline süsteem mõeldud läänlaste juurdepääsu rikkusele ja ressurssidele.

Jaapan oli pikka aega püüdnud koguda keiserlikku võimu. Taiwanist sai Jaapani esimene koloonia 1895 ja sellele järgnes rohkem territooriumi. 1931. aastal tungis Jaapan Hiina Mandžuuria piirkonda, mis pakkus geograafilist puhvrit nõukogude kommunismi vastu ja rikkalikke loodusressursse, millest saareriigil meeleheitlikult puudus oli. Pärast sõja provotseerimist 1937. aastal tungisid jaapanlased Mandžuuria lõunaosas tohututesse Hiina osadesse.

Mandžuuria sissetung tähistab kahtlemata Teise maailmasõja esimest salvavõitu. Järgmise kümnendi jooksul kasvas konflikt Jaapani ja Hiina vaheliseks sõjaks.

Jaga Twitteris Loodud sketchtooliga.

Jaga Linkedinis Loodud skeemitööriistaga.

E-posti jagamine Loodud sketchtooliga.

Viide Loodud sketchtooliga.

Sõja ajal tapsid Jaapani väed sõjavange ja tsiviilisikuid ning panid toime laialdast seksuaalset vägivalda. Hinnanguliselt suri aastatel 1937–1945 kuni kakskümmend miljonit hiinlast. Vaatamata sellisele taktikale ja ülemaailmsele pahameelele selliste julmuste pärast nagu Nanjingi vägistamine, möödus aastaid enne seda, kui Jaapani agressioon kutsus esile rahvusvahelise kättemaksu.

Kuid Jaapani tõus ja konflikt Euroopas puudutas Roosevelti. Vastuseks riigi ekspansionismile kehtestas ta embargo, mis katkestab Jaapani USA naftast. Jaapani mereväes oli naftavarusid vaid umbes kuus kuud. Riik otsustas, et on aeg ründavaks strateegiaks lääne sihtmärkide suunas, sealhulgas Pearl Harboris.

USA kuulutas Jaapanile sõja 8. detsembril 1941, päev pärast Jaapani rünnakut Pearl Harbori vastu. 11. detsembril maksid Saksamaa ja Itaalia (liitlased Jaapaniga 1940. aasta kolmepoolse pakti alusel) kätte, kuulutades USA -le sõja.

Isolatsionism

1920. ja 1930. aastate Ameerika Ühendriigid olid paljuski sissepoole pöördunud. Kodus valitses meeleolu pärast esimest maailmasõda, mis oli nõudnud nii palju inimelusid, ja suur depressioon, mis oli rikkunud paljud ellujäänud. Kuigi riik mängis jätkuvalt aktiivset rahvusvahelist rolli, eriti Ladina -Ameerikas ja Kariibi mere piirkonnas, hoidus see enamasti eemal kogu Euroopas ja Aasias levivatest relvakonfliktidest.

Selle taustal kehtestas kongress kõrged protektsionistlikud tariifid, mille eesmärk oli kaitsta Ameerika ettevõtteid konkurentsi eest, mis kahjustas suhteid USA ja tema kaubanduspartnerite vahel. Samuti võttis ta vastu mitu neutraalsusakti, mille eesmärk oli tagada, et USA väldib väliskonflikte. (Senat lükkas sarnastel põhjustel tagasi USA kuulumise Rahvasteliitu 1919. aastal.) Vahepeal näitas siseriiklik vastupanu president Roosevelti sammudele liitlaste toetamiseks 1930. aastatel Saksamaale ja Jaapanile, et agressioonil on vähe varjukülgi.

1940. aastate alguses toetas isolatsionismi poliitiline organisatsioon America First Committee. Rühmas oli umbes kaheksasada tuhat liiget ja kuulus pooldaja - Charles Lindbergh, esimene piloot, kes ületas Atlandi ookeani soolo. Organisatsiooni väljakuulutatud eesmärk oli hoida Ameerika Ühendriigid sõjast eemal, mis algas Euroopas 1939. aastal, kuid rühmitus oli ka platvorm rassismi ja antisemitismi jaoks.

1940. aasta maikuu avaliku arvamuse küsitlus näitas, et 93 protsenti küsitletud ameeriklastest olid vastu sellele, et USA kuulutas Saksamaale sõja. Kuid 7. detsembril 1941 muutus vaidlus lahingutega liitumise üle vaieldavaks. Pärast Jaapani rünnakut Pearl Harborile ja Saksamaa sõjakuulutamist oli USA valmis sõjaks nii Euroopas kui ka Vaikse ookeani piirkonnas.

Kas Ameerika Ühendriigid oleksid võinud konflikte ennetada vähem isolatsionistliku majandus- ja välispoliitika kaudu, on raske teada. Kuid arutelu riigi rolli üle rahvusvahelises poliitikas - ja kas USA juhid peaksid seadma "Ameerika esikohale" - on jätkunud praegusesse aega.

Rahustamine

1930. aastatel praktiseerisid Prantsusmaa ja Ühendkuningriik natsi -Saksamaa suhtes lepituspoliitikat, milles nad sallisid osa selle territoriaalsest agressioonist, selle asemel et jõuga vastu astuda, lootuses, et Saksamaa rahuneb. See poliitika jõudis oma haripunkti 1938. aasta hilissuvel, kui Hitler ähvardas Euroopat sõtta tõmmata, kui Saksamaa enamuspiirkonda Sudeedimaad Tšehhoslovakkias ei anta Saksamaale.

Vaid kuid varem oli Saksamaa annekteerinud Austria üritusel nimega Anschluss. Hitleri eesmärk oli ühendada oma võimu alla etnilised sakslased kogu Euroopas ning Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain lootis, et Hitler jääb pärast Sudeedimaa omandamist rahule. Briti ja Prantsusmaa juhid allkirjastasid Müncheni lepingu ja võtsid Hitleri nõudmised vastu lubaduse eest, et Saksamaa ei esita enam nõudmisi. Kui Chamberlain Hitleri allkirjastatud lepinguga Londonisse tagasi jõudis, kinnitades „meie kahe rahva soovi mitte kunagi enam üksteisega sõdida”, uskus ta, et tal on vahendid „meie aja rahu” tagamiseks. Ütlematagi selge, et see polnud nii, sest järgmisel aastal puhkesid lahingud.

Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain Londonis Hestoni lennujaamas naasmas Münchenist pärast kohtumist Hitleriga, pidades 30. septembril 1938 oma kõnet "Rahu meie ajale".

Allikas: Central Press/Getty Images

Jaga Twitteris Loodud sketchtooliga.

Jaga Linkedinis Loodud skeemitööriistaga.

E-posti jagamine Loodud sketchtooliga.

Viide Loodud sketchtooliga.

Kuid diktaatori enda sõnul oleks prantslaste varasem väljakutse võinud tema ambitsioonidele lõpu teha. Aastal 1936, pärast Reinimaa-Saksamaa ja Prantsusmaa piiril asuva piirkonna-remilitariseerimist Versailles ’lepingu vastu, ütles Hitler väidetavalt:„ Nelikümmend kaheksa tundi pärast Reinimaale marssimist olid minu elus kõige närvesöövamad. Kui prantslased oleksid siis Reinimaale marssinud, oleksime pidanud sabad jalgade vahel tagasi tõmbuma. ”

Teisest maailmasõjast möödunud aastakümnete jooksul on rahustamist hukka mõistetud kui hukatuslikku välispoliitilist läbikukkumist. Juhid on seda terminit kasutanud ja kuritarvitanud, et õigustada (või mõnitada) välismaist sekkumist. Kuid selle strateegia hindamisel on kasu tagantjärele. Kui Briti ja Prantsusmaa juhid allkirjastasid Müncheni lepingu, seisid nad silmitsi tugeva siseriikliku survega vältida sõda. Ja kuigi Chamberlain ja teised hindasid valesti Hitleri ambitsioonide tohutut ulatust, on raske teada, kas sekkumismeetmed oleksid teda peatanud.

Kuidas II maailmasõda I maailmasõja ära varjas

Teine maailmasõda oli inimkonna ajaloo ohvriterohkeim konflikt. Erinevalt esimesest maailmasõjast, mille tagajärjeks olid enamasti sõjalised ohvrid, oli Teises maailmasõjas tsiviilisikuid hukkunuid rohkem kui kolm kuni üks, mis peegeldab õhusõja suurenemist, mis võimaldas pommitada kaugeid linnu.

Teine konflikti ainulaadselt õõvastav aspekt oli natside riiklikult rahastatud kuue miljoni juudi massimõrv. Holokaust, nagu teada sai, hõlmas kokku üksteist miljonit mõrva, sealhulgas viis miljonit gei, romi, puuetega inimest ja teisi, keda natsid pidasid halvemaks.

Kokku hukkus Teise maailmasõja ajal 45 miljonit tsiviilisikut, kes tormasid massilistesse tapmistesse, nälga ja haigustesse.

Teine maailmasõda tõi kaasa sellise maailma loomise, nagu see praegu on, koos rahvusvahelise institutsioonide süsteemiga, mis edendab vabakaubandust, inimõigusi ja kollektiivset turvalisust. Kuid see tõi kaasa ka katastroofilise hävitamise potentsiaali, kuna see käivitas tuumarelvade ajastu.

Võib olla ahvatlev jälgida Teise maailmasõja põhjuseid ühele hetkele, näiteks Hitleri sissetungile Poola. Kuid see hetk räägib ainult ühe osa loost. In reality, complex dynamics—including the rise of radical nationalism, U.S. isolationism, the failure to maintain a global balance of power, and misplaced optimism that World War I had been the war to end all wars—propelled countries around the world into combat.

Despite the simmering tensions around the globe at the time, World War II was not inevitable. It happened because people in power made decisions throughout the interwar period that helped set the fuse of conflict on fire, ultimately leading to an explosion. Evaluating those decisions is one of the benefits students of history have—and by studying them, the world can learn how to avoid similar conflicts in the future.


Why did the Allies let Hitler break the Treaty of Versailles? - Ajalugu

Postitaja TdA » 8 years 2 weeks ago (Sat Jun 01, 2013 4:06 pm)


Pre-NSDAP Reich propaganda poster depicting the strength imbalance between Germany and her neighbors.

Ages ago I wondered why exactly did Germany and more importantly Hitler supposedly 'break' the Versailles Treaty and leave the League of Nations. Contemporary historians on the subject pretty much agree that the German government simply shook the chains off as a matter of course, which is fine as the Versailles Treaty itself was little more than a slave treaty.

But did Hitler have justification for leaving the League and opposing the Treaty? I believe one of the most obvious pieces of evidence for this is in the very first article of the Versailles Treaty in its final June 28th, 1919 manifestation. Thankfully the entire document is provided online via Avalon so it can easily be accessed.

Article 8 of Section I. states explicitly that,

France had a population of

35m during peacetime between the wars. Germany have over 80m. Of course Germany's reduction is a specific addendum in the treaty but France was obligated by the treaty to reduce the standing military forces of 4-5 million it had during peacetime. That figure also happens to be the number of French members in the armed forces during the First World War. Simply put - Section I, Article 8 of the Versailles Treaty was not respected by anyone but Germany. After all, the German military, despite mewlings from Ludendorff, was more than capable of actually defending the Reich had hostilities broken out after the 11th November, 1918 armistice, potentially forcing the Allies into an impasse with Germany. However, the "Hun" was honorable enough to not only sign a deplorable treaty, but follow it to the letter as best possible given the ludicrous and impossible hardships it would cause.

There are references to Hitler wanting to reduce strategic bombing, knowing that it would be an unpredictable weapon and devastate civilian lives - this also was not even considered by the other League states implied in the Treaty. Hitler successfully stopped the usage and proliferation of gas - which he had experienced himself in 1918 - though not via the treaty. As far as I know these two sincere attempts to reduce war production and militarism were the only ones ever brought forth to the League, and both were rejected de jure.

My point is simply that, Hitler and the German people were not obliged to support or stand such a treaty that was not only slavish and deplorable but also already dishonoured and broken by all other member states in the League of Nations. That anyone ever accused Hitler of 'breaking' the Treaty to be a dishonourable act (and it was used to bolster the sabre-rattling against Germany in the mid-to-late 1930s) is hypocrisy, pure and simple.

Hektor Valuable asset
Posts: 3778 Joined: Sun Jun 25, 2006 7:59 am

Re: "Hitler Broke The Versailles Treaty" bunkem

Postitaja Hektor » 8 years 1 week ago (Sun Jun 02, 2013 8:49 am)

Re: "Hitler Broke The Versailles Treaty" bunkem

Postitaja TdA » 8 years 1 week ago (Sun Jun 02, 2013 5:57 pm)

One issue of breaking the treaty is that, even today, the wording of how it was 'broken' serves as an indemnity to National Socialist Germany, insinuating its hostility towards the world and particularly the nations which it faced in the Second World War. The issue, though somewhat footnoted, is drilled into students' heads in all cursory studies of NS Germany, whether it be in the classroom or in a historical documentary. Just like the Holocaust.

Secondly the wording - 'broke,' 'violated,' 'ignored,' are all specifically used to direct public opinion that Hitler and his government were rather brutish and rogue-like in international politics. The truth however is that at first Hitler lead the only movement to actually uphold Section I, Article 8 of the Versailles Treaty. He and his government were obviously disenchanted by the League of Nations and by October, 1933, left the organization and ended the payments stipulated in the original agreement. This is never discussed in or out of the classroom, for obvious reasons.

Hektor Valuable asset
Posts: 3778 Joined: Sun Jun 25, 2006 7:59 am

Re: "Hitler Broke The Versailles Treaty" bunkem

Postitaja Hektor » 8 years 1 week ago (Mon Jun 03, 2013 10:25 am)

Re: "Hitler Broke The Versailles Treaty" bunkem

Postitaja sweetie pie » 8 years 1 week ago (Wed Jun 05, 2013 7:37 pm)

Hector,
Those nations defeated and occupied by Germany that signed an armistice (like France) or other agreement (like Czechoslovakia) were morally and legally obliged to comply with what they agreed to as written in what they signed. Not "everything demanded of them," as you put it. And that was all they were ever asked to do.

I think your wording of the question you want posed leaves a bit to be desired. France was not forced and tricked into signing the 1940 Armistice with Germany, but Germany was forced and tricked into signing the Versailles Treaty (which you agree with, I know). The unfairness of it all has been recognized almost from that very time, but France's PM Clemenceau insisted on holding to the harsh terms because of his fear of any German strength. That's why France deserved it's occupation by Germany in 1940 and got off easy.

But I question your assumption that Germany made unreasonable or harsh demands on other countries that they defeated, if that is what you mean.

Kingfisher Valuable asset
Posts: 1673 Joined: Sat Jan 30, 2010 4:55 pm

Re: "Hitler Broke The Versailles Treaty" bunkem

Postitaja Kingfisher » 8 years 1 week ago (Wed Jun 05, 2013 9:35 pm)

Hector,
Those nations defeated and occupied by Germany that signed an armistice (like France) or other agreement (like Czechoslovakia) were morally and legally obliged to comply with what they agreed to as written in what they signed. Not "everything demanded of them," as you put it. And that was all they were ever asked to do.

I think your wording of the question you want posed leaves a bit to be desired. France was not forced and tricked into signing the 1940 Armistice with Germany, but Germany was forced and tricked into signing the Versailles Treaty (which you agree with, I know). The unfairness of it all has been recognized almost from that very time, but France's PM Clemenceau insisted on holding to the harsh terms because of his fear of any German strength. That's why France deserved it's occupation by Germany in 1940 and got off easy.

But I question your assumption that Germany made unreasonable or harsh demands on other countries that they defeated, if that is what you mean.

I think you are missing Hektor's point here, and reading into his post things he didn't say. His question is addressed not to Revisionists but to 'those that are outraged about Germany violating the "Treaty of Versailles" '. He assumes that such people will in general support and justify resistance in occupied countries on the grounds that these terms were imposed, while not allowing the same justification to Hitler and Germany. There is therefore, in Hektor's view, and probably in yours and mine, an inconsistency in their position. I don't see him as taking a position on it himself in his post.

Re: "Hitler Broke The Versailles Treaty" bunkem

Postitaja sweetie pie » 8 years 1 week ago (Thu Jun 06, 2013 1:22 am)

Hektor Valuable asset
Posts: 3778 Joined: Sun Jun 25, 2006 7:59 am

Re: "Hitler Broke The Versailles Treaty" bunkem

Postitaja Hektor » 8 years 1 week ago (Thu Jun 06, 2013 10:38 am)

Kingfisher is summarizing my point quite well.

My point is indeed that those critiquing Hitler (or anyone that wanted to get rid of Versailles), will almost always laud any resistance efforts by countries occupied or defeated by Germany. If Germany would have imposed Versailles Treaties on other countries hypothetically, not one of them would hold it against those countries leaders, if they breached that kind of treaties.

Hitler and Germany are clearly singled out again.

Re: "Hitler Broke The Versailles Treaty" bunkem

Postitaja sweetie pie » 8 years 1 week ago (Thu Jun 06, 2013 11:27 am)

Hektor wrote: Kingfisher is summarizing my point quite well.

My point is indeed that those critiquing Hitler (or anyone that wanted to get rid of Versailles), will almost always laud any resistance efforts by countries occupied or defeated by Germany. If Germany would have imposed Versailles Treaties on other countries hypothetically, not one of them would hold it against those countries leaders, if they breached that kind of treaties.

Hitler and Germany are clearly singled out again.

Hector, I understood what you were trying to say. I didn't need it to be summarized by kingfisher, nor did I want to debate some non-existent point with him. What I'm saying to you is that your wording of "everything the Germans demanded of them" is prejudicial, even though I know you didn't mean it that way. It might seem like nit-picking, but wording is important and those words "what the Germans demanded" stood out to me.

We are all agreed, and the title of the thread indicates also, that the Versailles Treaty is bunkum. But TdA points out that what is taught in schools and the media is worded in such a way as to give the worst impression of Hitler's Germany. He makes some very good points, to which you reply that the question to ask is: "Were those nations defeated and occupied by Germany in world war II morally and legally obliged to comply with everything the Germans demanded from them, yes or no?" This definitely sounds like German-occupied countries had unreasonable demands made on them. Jah? Does it not sound that way? It's the wording I objected to.

Now you clarify and say: "IF Germany would have imposed Versailles Treaties on other countries, would they not have the right to breach them?" Much better.

My point is that it is hoped we don't have to guess at what the other person means (leading to misunderstandings and even disinfo), but that we can speak precisely enough to get across our exact ideas to others. I knew what you meant but I didn't think it was the same as what you wrote.

And my other point stands - that when a treaty is gone into under honorable conditions and is fully accepted from the start, there is no excuse for breaching it as long as it's followed by the other party. There was no excuse for some part of the French nation, with the encouragement and help from Britain and the U.S., to disregard their country's armistice with Germany. They are the ones who should be considered war criminals for doing so. That includes Charles de Gaulle and the French resistance movement.

hermod Valuable asset
Posts: 2076 Joined: Sun Feb 03, 2013 10:52 am

Re: "Hitler Broke The Versailles Treaty" bunkem

Postitaja hermod » 8 years 1 week ago (Fri Jun 07, 2013 8:21 pm)

35m during peacetime between the wars. Germany have over 80m. Of course Germany's reduction is a specific addendum in the treaty but France was obligated by the treaty to reduce the standing military forces of 4-5 million it had during peacetime. That figure also happens to be the number of French members in the armed forces during the First World War. Simply put - Section I, Article 8 of the Versailles Treaty was not respected by anyone but Germany. After all, the German military, despite mewlings from Ludendorff, was more than capable of actually defending the Reich had hostilities broken out after the 11th November, 1918 armistice, potentially forcing the Allies into an impasse with Germany. However, the "Hun" was honorable enough to not only sign a deplorable treaty, but follow it to the letter as best possible given the ludicrous and impossible hardships it would cause.

There are references to Hitler wanting to reduce strategic bombing, knowing that it would be an unpredictable weapon and devastate civilian lives - this also was not even considered by the other League states implied in the Treaty. Hitler successfully stopped the usage and proliferation of gas - which he had experienced himself in 1918 - though not via the treaty. As far as I know these two sincere attempts to reduce war production and militarism were the only ones ever brought forth to the League, and both were rejected de jure.

My point is simply that, Hitler and the German people were not obliged to support or stand such a treaty that was not only slavish and deplorable but also already dishonoured and broken by all other member states in the League of Nations. That anyone ever accused Hitler of 'breaking' the Treaty to be a dishonourable act (and it was used to bolster the sabre-rattling against Germany in the mid-to-late 1930s) is hypocrisy, pure and simple.

You're right. The Treaty of Versailles was broken by all the other member states in the League of Nations. But it's really France's behavior during the Disarmament Conference that blocked the debates and forced Hitler to leave the League of Nations and start to rearm his country. The French representatives at the Disarmament Conference obstinately refused to let their German secular enemies rearm or to disarm their own country as promised at Versailles 15 years earlier. Hitler tried to make them become more sensible for months, but it didn't work. So Hitler left the Disarmament Conference and the League of Nations. Fruitful agreements were impossible to reach with stubborn debatters as the French representatives at the Disarmament Conference. Hitler had understood that and he made the right choice.


Lessons Learned: Hitler’s Rearmament of Germany

On March 16, 1935, Adolf Hitler announced that he would rearm Germany in violation of the Treaty of Versailles. Hitler revealed that Germany had begun to construct an air force , and unveiled plans to reinstitute conscription and create a German army of more than half a million men. Britain, France, Italy, and the League of Nations all issued statements condemning Hitler’s decision, but did little else to penalize Germany.

James M. Lindsay, CFR’s senior vice president and director of studies, notes that it was only on September 1, 1939, when Germany invaded Poland , that "the rest of Europe confronted, rather than appeased, Hitler." This four-year delay, he argues, points to a basic difficulty in international relations . "Aggressive, expansionist states are most easily stopped early on when they are weak and vulnerable," he says, but "precisely because their capabilities are limited at that point--and their intentions can only be guessed at--it is often hard to persuade other countries to act."

This video is part of Lessons Learned, a series dedicated to exploring historical events and examining their meaning in the context of foreign relations today.


A stab in the back

German cartoon: Wilson goes to meet his master in hell © Inevitably, it proved impossible to frame a treaty which would both satisfy the demands of the French and British populations for a punitive treaty and comply with German conceptions of a fair and 'Wilsonian' peace. The Allies constructed the peace settlement on the assumption that while the Germans would not like many of the terms, they would accept them as the inevitable consequence of defeat.

But large sections of the population in Germany did not believe that their country had been honourably defeated on the battlefield. They believed in the rumours sweeping across Germany that the push for victory of their valiant troops on the Western Front had been sabotaged by traitors and pacifists at home who had spread disaffection and revolution.

This 'stab in the back' had prevented the gallant soldiers from securing the victory which was almost in their grasp. Thus a treaty which not only confirmed German defeat, but which, in clause 231, justified its demands for punitive war costs by laying the blame for the outbreak of the war firmly on German shoulders, was bound to provoke fury. Germany was a country which saw itself as having been encircled by France, Russia and Britain in 1914 and provoked into war.

In the frenzied post-war atmosphere, politicians from all parties agreed that the treaty, and in particular its despised 'War Guilt' clause, was vindictive, unfair and impossible to execute. They portrayed it as an unjust peace, and appealed to progressive forces across Europe to help them to revise it.

Such tactics were extremely successful in dividing the victorious coalition which had defeated Germany and negotiated the peace. Within a year, the United States Senate rejected the Treaty of Versailles and signed a separate peace with Germany, leaving Britain and France bitterly opposed over how to proceed. While British leaders now sought further revisions to the treaty in a bid to conciliate Germany, France demanded strict enforcement of the terms.

It was the total failure of the victorious powers to work closely together after 1919 to contain German power, rather than the specific terms of the peace settlement, which was one of the contributing factors to the outbreak of a second world war 20 years later.


How did the allies feel about the Treaty of Versailles?

Many Americans felt that the Treaty was unfair on Germany. They were concerned that belonging to the League would drag the USA into international disputes that were not their concern. In the end, the Congress rejected the Versailles 'leping and the League of Nations.

Beside above, what were the 5 main terms of the Treaty of Versailles? (1) The surrender of all German colonies as League of Nations mandates. (2) The return of Alsace-Lorraine to France. (3) Cession of Eupen-Malmedy to Belgium, Memel to Lithuania, the Hultschin district to Czechoslovakia. (4) Poznania, parts of East Prussia and Upper Silesia to Poland.

Subsequently, one may also ask, how did Germany feel about the Treaty of Versailles?

The main reasons why the Sakslased hated the Treaty of Versailles was because they thought it oli unfair. The Sakslased were also furious about the various terms of the Treaty. They hated clause 231 &ndash the 'War Guilt' clause &ndash which stated that Saksamaa had caused 'all the loss and damage' of the war.

What was wrong with the Treaty of Versailles?

Its &ldquowar guilt&rdquo article humiliated Germany by forcing it to accept all blame for the war, and it imposed disastrously costly war reparations that destroyed both the post-World War I German economy and the democratic Weimar Republic. The treaty, therefore, ensured the rise of Adolf Hitler and the Nazi party.


The 'Stabbed in the Back' Myth

At the end of World War I, the Germans offered an armistice to their enemies, hoping negotiations could take place under the "Fourteen Points" of Woodrow Wilson. However, when the treaty was presented to the German delegation, with no chance to negotiate, they had to accept a peace that many in Germany saw as arbitrary and unfair. The signatories and the Weimar government that had sent them were seen by many as the "November Criminals."

Some Germans believed this outcome had been planned. In the later years of the war, Paul von Hindenburg and Erich Ludendorff had been in command of Germany. Ludendorff called for a peace deal but, desperate to shift the blame for defeat away from the military, he handed power to the new government to sign the treaty while the military stood back, claiming it hadn’t been defeated but had been betrayed by the new leaders. In the years after the war, Hindenburg claimed the army had been "stabbed in the back." Thus the military escaped blame.

When Hitler rose to power in the 1930s, he repeated the claim that the military had been stabbed in the back and that surrender terms had been dictated. Can the Treaty of Versailles be blamed for Hitler's rise to power? The terms of the treaty, such as Germany's acceptance of blame for the war, allowed myths to flourish. Hitler was obsessed with the belief that Marxists and Jews had been behind the failure in World War I and had to be removed to prevent failure in World War II.


The Changing Reading of the Hitler–Stalin Alliance

On August 23, 1939 in Moscow, Hitler’s foreign minister Joachim von Ribbentrop and Stalin’s people’s commissar for foreign affairs Vyacheslav Molotov signed a nonaggression pact between Germany and the Soviet Union. Germany and the Soviet Union promised to maintain neutrality in the event of military conflicts with a third party and to refrain from attacking each other. The two regimes also secured their respective zones of influence in Eastern Europe and described those zones in a secret supplementary protocol, a document whose very existence the Soviet Union denied for decades. The treaty, known in Germany as the Hitler-Stalin Pact (though more commonly referred to as the Molotov-Ribbentrop Pact), laid the foundation for the outbreak of World War II in Europe.

The Beginnings

On August 23, 1939, the German foreign minister’s plane landed in Moscow. Joachim von Ribbentrop had reluctantly interrupted his summer vacation in Salzburg for the signing of a treaty, which he thought was already a done deal. The talks between Britain, France, and the Soviet Union on a potential triple alliance had just failed. The big threat had just been avoided everything else, in Ribbentrop’s view, paled in significance.

Yet Stalin did not think the matter resolved. He demanded that Ribbentrop go to Moscow so that, as Hitler informed his minister, “the essentials of the additional protocol desired by the Government of the USSR . could be finalized as soon as possible.” After seven hours of intense negotiations, the parties drew up a secret supplementary protocol. In it, Germany and the Soviet Union agreed on the partition of Poland and Eastern Europe, including Finland. Four hours later, Ribbentrop and Molotov signed a nonaggression pact between Germany and the USSR. With this, the road to World War II in Europe was opened.

A few days later, on September 1, the German Wehrmacht entered Poland, and on September 17 the Red Army approached from the east. For the first twenty-two months of World War II, the Third Reich and the Soviet Union acted as allies and divided up the European continent between themselves. When, almost two years later, on June 22, 1941, the pact was violated, the territory that Hitler was adding to his realm had increased by 800,000 square kilometers, while Stalin had expanded his empire to the west and southeast by 422 square kilometers. Contrary to Nazi propaganda claims and the words of Ribbentrop, who said he felt in Moscow “as if among Party comrades,” Hitler and Stalin were never real friends. Negotiated with mutual distrust and suspicion, the Hitler-Stalin Pact pursued explicit geopolitical interests, which for Hitler to a lesser extent, for Stalin always, prevailed over ideological motives. These interests in territorial expansion were enshrined in the notorious supplementary protocol. Until the Gorbachev reforms of the late 1980s, the Soviet Union denied the existence of the protocol.

The Partition of Poland

The partition of Poland secured by the secret supplementary protocol was Germany’s and the USSR’s first goal. Despite their stated commitments, neither Britain nor France in the fall of 1939 rushed to help Poland, a country that Molotov had cynically called “the ugly brainchild of the Versailles Treaty.” Hitler and Stalin established a regime of brutal violence and terror on the occupied territories. The Germans turned what they now called the General Governorate into a “discharge tank” to which thousands of deported Jews and Poles flocked. Here, in the Governorate, the Holocaust began, the mass murder of European Jews. Stalin, in his turn, used ruthless methods to Sovietize the Soviet-occupied areas. Western Belarus and Western Ukraine were now parts of his empire.

Both dictatorial regimes committed heinous war crimes and massacres. In the spring, the German invaders organized the so-called Extraordinary Operation of Pacification (AB-Aktion), during which thousands of real and imaginary participants in the Polish resistance were captured and murdered. Around the same time, the NKVD units shot more than 20,000 Polish officers during the Katyn mass executions.

Among the forgotten pages in the history of the Hitler-Stalin Pact is the fact that the perpetrators of those campaigns of violence acted not only independently of each other but also coordinated their actions in some areas. SS servicemen and high-ranking NKVD officers met more than once and exchanged visits on the occupied territories. For example, in December 1939 they discussed actions to crack down on the Polish resistance and coordinated large-scale resettlement operations. In 1940 the German-Soviet Refugee Commission was set up for the purpose of curbing refugee flows.

The Alliance’s Highest Point

The catastrophic consequences of the Hitler-Stalin Pact were not limited to Poland. At the highest point of the pact’s existence, in the spring of 1940, Hitler launched his Blitzkrieg campaigns across Western Europe. Large-scale supplies from the Soviet Union provided the German military machinery with raw materials, such as oil and iron. In return, Germany, based on an economic agreement reached with the USSR in February, sent eastward factory and industrial equipment. With the Germans' entry into Paris and the fall of France in June 1940, the Nazi expansion in Western Europe reached its climax. It would not have been possible without the Hitler-Stalin Pact.

Germany’s military success, achieved with no visible effort, marked a turn in the history of the German-Soviet alliance. Stalin watched Hitler with increasing mistrust and dismay. To secure a share of the “spoils,” he occupied and annexed the Baltic countries of Estonia, Latvia, and Lithuania, which had barely retained any sovereignty since 1939. “They had nowhere to go,” Molotov said decades later. “One had to protect oneself. When we laid out our demands … one’s action has to be timely or it will be too late.… They vacillated back and forth, . hesitated and finally made up their mind. We needed the Baltics.”

When the Soviet Union then staked its claims to Bessarabia and Northern Bukovina, the union cracked at every seam. Germany was interested in those Romanian regions too. Hitler reckoned on Romania’s oil fields and agricultural resources in his designs for southeastern Europe. Stalin won Bessarabia for himself, but after that, no assurances of friendship could fix the cracks in the Soviet-German alliance. Since the early fall of 1940 both powers were looking for new partners. Stalin received Britain’s ambassador-at-large in Moscow. Hitler, on September 27, signed the Tripartite Pact between the German Reich, Italy, and Japan, thus creating the Berlin-Rome-Tokyo axis.

Molotov Goes to Berlin

The November 1940 visit of the Soviet people’s commissar of foreign affairs to the German capital is usually seen as the last attempt to breathe life into the Hitler-Stalin Pact. At the same time, Hitler had already decided on a war against the USSR. The offensive was being prepared, and the army’s top brass was in the know. During the summer of 1940 military units were transferred eastward and to Finland, causing much concern in Moscow.

In the meantime, Hitler worked to set his eastern ally at loggerheads with Britain over Asia, thereby creating potential conditions for a two-front war. Hitler suggested that Stalin take India as compensation for leaving Finland and southeastern Europe to Germany, a move that Molotov deciphered easily. Although Soviet claims on Finland were fixed in the secret supplementary protocol and recognized by the Germans, Stalin’s insistence on keeping Finland for himself irritated Hitler and reinforced his anti-Bolshevik sentiments, which he never gave up. With his sense of superiority toward an ideological adversary, Hitler would never have treated the USSR as an equal, seeing it only as an inferior partner. On December 18, 1940, Hitler dictated Directive No. 21, ordering an attack on the Soviet Union. According to the directive, the Wehrmacht was to enter Soviet territory from mid- to late July 1941.

From Alliance to War

The history of the Hitler-Stalin Pact ends on June 22, 1941. Years later, at the height of the Cold War, Stalin yearned deeply for the lost treaty. “Together with the Germans we would be invincible!” Stalin’s daughter Svetlana remembered her father exclaiming. Hitler was dead set on expelling Stalin from Europe he wanted a crusade against Bolshevism. He led his campaign as a terrible war of annihilation of the USSR. The allies turned into sworn enemies and could now base their mutual hatred on long-standing ideological disagreements. Stalin would prefer to do without this war, though he did not have any principled objection to territorial conquests. But Hitler deliberately sought war, a war that, in May 1945, after unimaginable suffering and millions of deaths, ended in the Third Reich’s defeat.

The Pact and Its Memory

World War II during its first twenty-two months was a coordinated effort of Nazi Germany and the USSR. Despite its tremendous historical significance, the German-Soviet alliance is often seen as a prelude, an opening overture to the war proper, which, according to many historical accounts, unfolded only with the start of the fierce struggle between Hitler’s Reich and Stalin’s USSR. An ultimate battle between National Socialism and Stalinism was to give meaning to all the violence of the century of the ideologies. The global contradictions of the first half of the twentieth century reached their climax in the military confrontation between Hitler and Stalin. That struggle became a safe memory zone both for contemporaries and for later generations. The history of the Hitler-Stalin Pact, on the other hand, caused and continues to cause a lot of tangible discomfort.

The significance of the Hitler-Stalin Pact for the entire history of World War II remains understated. Seen only as a tactical move that allowed Hitler to attack Poland while changing nothing in his intention to destroy the USSR, the pact did not attract much attention in the context of the Third Reich’s history. The Soviet narrative treated the alliance as Stalin’s attempt to delay the supposedly inevitable war. Stalin himself circulated this interpretation in 1941. A reading that became popular in the 1990s shifted emphasis to the geopolitical partition of Eastern Europe as written down in the secret supplementary protocol. The debate over the memory of this event was of great importance to the newly independent Eastern European states that had just left the Soviet empire.

At that time, the attitude toward the pact defined the entire debate surrounding Europe’s common historical memory. The demand for equal recognition of the victims of Stalinist and Nazi terror was sometimes mistakenly seen as an attempt to deny the singularity of the Holocaust. In fact, the debate was not about downplaying the importance of the Holocaust. It was a matter of critically rethinking a Western-centered understanding of European history and a prod to remind the world of the overlooked tragedy of twentieth-century Eastern Europe. That the voices vehemently raised at the time strengthened the impression that the Hitler-Stalin Pact was primarily an Eastern European affair is one of the results of the historical work of the post–Cold War decades. Even the introduction of August 23 as the European Day of Remembrance of the Victims of Stalinism and Nazism has not changed much in that respect.


Hitler and the Rhineland, 1936 - A Decisive Turning-Point

Hitler's march into the demilitarised Rhineland heralded Churchill's 'gathering storm' – but could the Fuhrer's bluff have been called and the Second World War prevented? Sir Nicholas Hederson, who as Britain's ambassador in Washington during the Falklands crisis saw diplomatic poker eventually turn to war, offers a reassessment of the events of 1936.

We and all nations have a sense that we have come to the turning point of an age.

Hitler. March 22nd, 1936

It is tempting to look for turning points in history and try to perceive in them guidelines for later conduct. Hitler's military re-occupation of the Rhineland in March 1936, in breach of the Versailles Treaty and the freely-negotiated Treaty of Locarno, and the failure of France and Britain to offer any resistance to it, is often cited as a supreme example of where the wrong turning was taken. Eden had this precedent in view when Nasser nationalised the Suez Canal as apparently did Bush when Saddam Hussein invaded Kuwait. It was at the forefront of Mrs Thatcher's mind when she decided to resist Galtieri's occupation of the Falklands and when she urged Bush to confront Saddam Hussein.

To continue reading this article you will need to purchase access to the online archive.

If you have already purchased access, or are a print & archive subscriber, please ensure you are logged in.


Vaata videot: U Jon Gyi vs Hitler in Myanmar - 670,000 views on facebook. (Jaanuar 2022).